Film kirjanduses

Raamatu lugemine paneb meie kujutlusvõime tööle: sõnadest saavad pildid, helid ja mõnikord isegi lõhnad, maitsed ja teisedki kehalised aistingud. Tõenäoliselt on paljud meist kogenud ka pettumust, kui mõne meie lemmikraamatu ekraniseeringu peategelase rolli on valitud näitleja, kes kuidagi me varasema kujutluspildiga sellest kangelasest ei ühti.

Pilt, mille lugeja kirjandusteose maailmast oma peas loob, ei tugine aga üksnes kirjaniku antud kirjeldustele. Olulist rolli mängivad ka lugeja isiklik elukogemus ja kultuurimälu, sealhulgas levinud kujutamisviisid ja stereotüübid. Kultuurimälu on kultuuri liikmete ühine mälu, ehk jagatud teadmine olulistest lugudest, tähendustest ja nende vahendamise viisidest. Kultuurimälule tugineb ühine kultuuriline identiteet, ehk see, mis teeb meist näiteks eestlase, venelase või ka eurooplase.

Mis on kirjandusel ja filmil ühist ja mille poolest need teineteisest erinevad? Et sellele küsimusele vastus leida, astume sammu kaugemale ja mõtleme hetkeks selle peale, kuidas toimub inimestevaheline suhtlemine.

Esmalt meenub meile ilmselt meie emakeel - eesti, vene või mõni muu inimkeel. Tõepoolest, just sõnaline keel on inimeste jaoks kõige olulisem suhtlemissüsteem, kuid kaugeltki mitte ainuke. On olemas ka puhtvisuaalseid süsteeme - nagu liiklusmärgid - aga ka puhthelilisi - nagu instrumentaalmuusika, mis annab edasi inimlikke tundeid, mõtteid, võib jutustada keerulisi lugusidki jne. On veel väga palju teisi võimalusi suhtlemiseks, kuid nende kõigi ühisosa on asjaolu, et need põhinevad märkidel ja moodustavad märgisüsteemi. Märk, see on miski, mis asendab midagi. Näiteks võib see asendada mõnd eset, nähtust või mõistet. Märgisüsteemide kõige olulisem eesmärk on informatsiooni vahendamine just nagu inimkeelelgi. Märgisüsteeme uurib teadus nimega semiootika, mis käsitleb ka kirjanduse, filmi ja kõikide teiste kunstiliikide märgisüsteeme omamoodi keeltena.

Nii nagu romaani autoril on meile edastada sõnum, soovivad ka filmiloojad oma teosega midagi öelda, mitte lihtsalt liikuvaid pilte näidata. Igal kunstiliigil on aga sõnumi edastamiseks ja lugude jutustamiseks kasutada erinevad vahendid ehk erinev keel. Luuletaja väljendab oma mõtteid näiteks metafooride, riimide ja rütmide abil, režissöör aga kadreeringute, kaamera liikumise, helide ja eriefektide kaudu. Semiootika üheks olulisemaks ülesandeks ongi analüüsida kultuurikeelte väljendusvahendeid, ülesehitust ja toimimist.

Filmi teeb eriti huvitavaks uurimisobjektiks selle sarnasus meile nähtava maailmaga - vaadates tundub kõik justkui arusaadav. Samas on see aga ka väga salakaval tunnus. Õppides mõnda võõrkeelt, veedame palju aega õpikute taga, et teha endale selgeks keele grammatika ja jätta meelde uusi sõnu. Ilma seda vaeva nägemata ei ole me võimelised võõras keeles kirjutatud tekste lugema ega neid ise looma. Esmapilgul tundub, et filmi vaatamiseks ei pea me kulutama aega filmikeele õppimisele. Kuid filmi kui kunstiteose eripära seisnebki selles, et me võime küll olla suutelised seda vaatama ja tunda ära kõik ekraanil kujutatud objektid, kuid see ei taga veel teose mõistmist.

Filmi teeb eriti huvitavaks uurimisobjektiks selle sarnasus meile nähtava maailmaga - vaadates tundub kõik justkui arusaadav. Samas on see aga ka väga salakaval tunnus. Õppides mõnda võõrkeelt, veedame palju aega õpikute taga, et teha endale selgeks keele grammatika ja jätta meelde uusi sõnu. Ilma seda vaeva nägemata ei ole me võimelised võõras keeles kirjutatud tekste lugema ega neid ise looma. Esmapilgul tundub, et filmi vaatamiseks ei pea me kulutama aega filmikeele õppimisele. Kuid filmi kui kunstiteose eripära seisnebki selles, et me võime küll olla suutelised seda vaatama ja tunda ära kõik ekraanil kujutatud objektid, kuid see ei taga veel teose mõistmist. Kultuurisemiootika rajaja Juri Lotman seletaski seda olukorda reaalsuse illusiooniga. Samamoodi võime alt minna, kui õpime teineteisele lähedasi keeli: näiteks sõna "hallitus", tähendab soome keeles valitsust, sõna "pulmad" kõlab soomlastele aga hoopiski kui probleem ("pulmat"). Film võib niisiis küll tekitada tunde, et saame kõigest aru, kuid sellegi poolest ei ole ekraanil nähtav ja kuuldav meid ümbritseva reaalsuse koopia, vaid üks selle kujutamise ja tõlgendamise viis ja vahend.

Nagu on olemuslik kõikidele märgisüsteemidele, on ka filmikeeles võimalik reaalsust vahendada üksnes teatud mahus ja suhtes. Piltlikult öeldes jääb midagi alati kaadri raamist välja. Samas on sinna võimalik kokku panna asju, mis filmivälises elus kokku ei käi. Kõik kaadris olev omandab märgilisuse, ehk hakkab kandma tähendust (kaadris võib olla puu, aga me ei tõlgenda seda lihtsalt puuna, vaid näiteks elujõu või leinana jne). Selleks, et õppida kunsti elust eristama ning kunstnike sõnumit mõistma, on vaja õppida erinevate kunstiliikide keeli ja tunda nende tinglikkust. Viimase all peamegi silmas pinget, mis tekib siis, kui teadvustame filmi endale ühelt poolt millegi mängulise ja kokkuleppelisena, teisalt aga unustame selle ning elame ekraanil toimuvale kaasa otsekui reaalsele elule.

Nagu iga kirjandusteos on ühelt poolt korrastatud kui inimkeeleline teade ja teisalt kui kunstiline teade, mis inimkeelt teatud viisil kasutab ja selle elementidele uusi tähendusi osutab, nii on see ka filmi puhul. Mõtestades filmi väljendusvahendeid filmikeelena, käsitleb semiootika filmi samal ajal selles keeles loodud tekstina. Tekst, see on mingis märgisüsteemis väljendatud terviklik ja korrastatud teade. Selle sisemised elemendid (nt stseenid filmis, salmid luuletuses jne) on omavahel tähenduslikult seostatud. Üheks olulisemaks teksti tunnuseks on raam. Maalikunstiteksti puhul võib selleks olla füüsiline pildiraam, kirjandus- ja filmiteksti puhul aga algus ja lõpp. Teksti raamistades pakuvad algus ja lõpp üheskoos ka teksti kui terviku omamoodi mudeli. Näiteks teose esimest ja viimast stseeni kõrvutades võime üldjuhul teha küllalt palju järeldusi ka teose sisu kohta. Teksti raamistatus ja piiritletus on ühtlasi veel üheks tunnuseks, mis eristab kunstiteoseid meid ümbritsevast reaalsusest.

Kultuuri keeled on üles ehitatud erinevast materjalist (sõnadest/helidest/värvidest jne) ning toimivad erinevate reeglite kohaselt. Seega ei saa ühe kunstiteksti tõlge teise kunsti keelde mitte kunagi olla esimese koopia, vaid alati iseseisev uus tekst. Kujutage näiteks ette, et teie ees on skulptuur, mille põhjal peaksite kirjutama luuletuse. Kui aga püüaksite hiljem ainult loodud luuletuse põhjal taas kuju vormida, kas tulemuseks oleks algse skulptuuri koopia? Kunstitekstide vaheliste tõlgete puhul ei ole see võimalik. Selline ebatäpsus ei ole aga puudujääk, vaid selles peitub suur loominguline potentsiaal.

Nagu ülal nägime, on audiovisuaalsus varjatud kujul igas raamatutekstis olemas, kuid teksti reaalne tõlgitavus, ehk see, kas ühe või teise kirjandusteksti põhjal õnnestub teha ka hea film, sõltub paljuski selle žanrist ja kirjaniku stiilist. Mõnes kirjandusteoses on teavet nähtava ja kuuldava kohta enam, teises oluliselt vähem. Ent ka väga täpsete kirjeldustega teose ekraniseerimine võib vaid näiliselt lihtne tunduda. See ongi seotud kunstilise tinglikkusega: kirjeldatu või näidatu sarnaneb reaalsusega vaid osaliselt ning sõnakunstiteose sõna tähendus ei kattu vastava objekti tähendusega filmikujutisel. Kui vaatleme kirjandusteksti tõlkimist filmikeelde, märkame lisaks asjaolu, et sellel protsessil on mitu vaheetappi, mis kõik toovad kaasa olulised valikud. Esmalt tõlgitakse algtekst sõnaliseks stsenaariumiks, seejärel piltstsenaariumiks ehk nn storyboardiks. Alles viimase põhjal alustatakse filmivõtteid.

Stsenaarium kujutab endast vaheteksti, milles kirjanduskeelne lugu filmilooks muudetakse. Stsenaristi ülesanne on esitada kirjandusteose süžee ja problemaatika stseenide järgnevusena. Sealjuures saab kirjandusloos keskne jutustaja roll säilida vaid osaliselt kaadritaguse häälena. Ülejäänud sõnaline informatsioon tuleb vahendada dialoogide, monoloogide ja audiovisuaalsete kujundite kaudu. Võib väita, et mida rohkem mõtteid on edastatud just filmikeele spetsiifiliste vahendite, mitte üksnes sõnade kaudu, seda huvitavam on film. Stsenaariumi pikkus tuleneb filmi ajalisest kestvusest ja seetõttu romaanide sündmustik neis üldjuhul kitseneb, ent võib mõnel harval juhul ka laieneda.

Piltstsenaarium on kirjaliku stsenaariumi ülesjoonistus koomiksilaadses võtmes. Selle eesmärgiks on vahendada kaamerapildi ja sealhulgas visandada ka plaanisuurused, võttenurgad ja kaamera liikumised. Piltstsenaarium võib olla joonistatud režissööri enda poolt, aga võidakse kasutada ka kunstniku abi. Mõlemal juhul peegeldub selles aga eelkõige režissööri individuaalne käekiri.

Järgnevalt vaatame pisut lähemalt filmikeelele omaseid vahendeid tähenduste edastamiseks, et mõista paremini võimalusi, mis meil on ilukirjandusliku teksti audiovisuaalsesse keelde tõlkimiseks.