Kirjandus ja film kultuuris

Iga kunstitekst moodustab potentsiaalselt piiritu universumi. Kirjandusteos, film või maal sisaldab endas alati viiteid eelnevatele tekstidele ja juhatab meid nende kaudu näiteks autori eelneva loomingu, tema biograafia, mõne ajaloosündmuse või ka laiema kultuuritraditsiooni juurde. Teisalt pakub iga tekst oma ilmumise hetkest alates ainest ka uute tekstide loomiseks, olgu need siis lühikesed postitused oma elamuse jagamiseks sotsiaalmeedias, arvustus kultuuriajakirjas, paroodiline pilt või hoopis teise kunstniku tõlgendus ekraniseeringuna. Vaadeldavale tekstile eelnevaid tekste nimetatakse prototekstideks ja neid, mis selle põhjal hiljem luuakse, nimetatakse metatekstideks. Eesliited proto- ja meta- tulenevad kreeka keelest ning viitavad vastavalt eelolevale/algsele ja pärastisele/järgnevale ehk täiendavale.

Romaani "Rehepapp ehk november" oluliste prototekstidena võib nimetada eesti rahvaluulet ja -lugusid mütoloogilistest olenditest. Samuti on Kivirähki teose eellasteks eestlaste rahvusromantilised enesekirjeldused, mida romaan parodeerib. Metatekstina võime aga lisaks "Novembrile" nimetada näiteks teater "Vanemuises" etenduvat helilooja Tauno Aintsi, libretist Urmas Lennuki ja lavastaja Marko Matvere ooperit "Rehepapp".

Ükski ekraniseering ei põhine ainult ühel (s.o kirjanduslikul) alusel. Lähtetekste on alati mitu ja ka nende valik on põhjuseks, miks ühel kirjandusteosel võib olla väga erinevaid ekraniseeringuid.

Tekstidevaheliste suhete mõtestamiseks on lisaks proto- ja metateksti mõistele kasutusel ka interteksti mõiste. Sellega kirjeldatakse enamasti (varjatumaid) viiteid, millega teksti fragment seotakse mõne varasema teksti või tekstide kooslusega. Näiteks korratakse lauset, muusikapala, misanstseeni vm.

Uued filmid saavad kultuuri osaks jube enne esilinastust. Produtsendi ja ka ülejäänud filmimeeskonna üks olulisemaid ülesandeid on meelitada kinno võimalikult arvukas publik ning kindlustada, et film pakuks kõneainet võimalikult pikaks ajaks. Populaarsetel kirjandustekstidel põhinevate filmide puhul on selle ülesande täitmine mõnevõrra lihtsam kui originaalstsenaariumiga filmi puhul, sest publikuhuvi tagab juba algtekst. Turunduse võtteid kasutatakse pinge ülalhoidmiseks ja huvi äratamiseks aga vähemal või suuremal määral iga uue filmi puhul.

Turu ehk publiku ettevalmistamise olulisusest kõneleb ka fakt, et Hollywoodi filmide puhul kulutatakse iga kahe dollari kohta, mis läheb filmi enda valmimisele, umbes 1 dollar justnimelt turundusele ehk marketingile. Eesti filmimaastikul on vastavad näitajad muidugi hoopis teistsugused. Vahendeid, mille kaudu filmile - aga miks mitte ka uuele kirjandustekstile - tähelepanu tõmmata ja vaataja ootusi kujundada, on aga igal juhul palju ja erinevaid. Nende hulgas on treilerid, plakatid, tegelaste piltidega meened, kohtumised filmi näitlejatega (mõnikord ka rollis). Üha olulisem roll kaasaegsel turundamisel on aga Internetil. Kõige lihtsam võimalus on siin fotode ja videote jagamine võtteplatsilt. Natuke enam tööd nõuab sidusa sotsiaalmeediakonto või omaette veebilehe loomine. Lõpuks on aga võimalik üles ehitada terve interaktiivne kampaania, mis kaasab publiku mängulistesse tegevustesse (nii tutvustati näiteks "Pimeduse rüütli" triloogiat ja järjekordset James Bondi filmi "007: Skyfall"). Kui filmi turundamine viiakse koordineeritult läbi erinevatel meediaplatvormidel, nimetatakse seda ristmeedialiseks turundamiseks.

Uue teksti tutvustamine Internetis võib anda publikule võimaluse osaleda ka selle valmimises. Näiteks "Sõrmuste isanda" triloogia ekraniseeringute puhul võisid teose fännid avaldada oma arvamust selle kohta, kuidas peaks Tolkieni fantaasiamaailm kinolinal välja nägema. See andis filmitegijatele suurepärase võimaluse luua publikule võimalikult ootuspärane aegruum. Teisalt oli see loomulikult ka veel üks võte vaatajate huvi varakult äratamiseks.

Meile võib trükikojast tulnud raamat ja esilinastunud film tunduda valmis ja lõpetatud teos, kuid selle, millisena teost viie või kümne aasta pärast mäletatakse, määrab suuresti alles see, mis ilumisele ja esilinastusele järgneb. Arvamuste ja emotsioonide jagamine sotsiaalvõrgustikes, teksti hindamine näiteks IMDB-s, arvustused trüki- ja televäljaannetes, pikemad analüüsid teadustöödes - need kõik võib koondada ühise nimetuse alla — retseptsioon. See kõik omab väga suurt mõju vaataja kultuurikogemuse kujundamisel.

Selleks et mõista ekraniseeringut laiemas kultuurikontekstis, ei piisa niisiis üksnes filmi ja kirjanduse vaheliste suhete uurimisest. Ka publiku poolt loodud tekstid, olgu need kui tahes lühikesed, mängivad tervikpildi loomisel olulist rolli. Tänase veebikeskkonna uurijad kasutavad sageli mõistet osaluskultuur, millega viidataksegi vastuvõtjate kasvavale soovile lugemise ja vaatamise kõrval ka kirjutada ja näidata, ehk tekstide maailma omalt poolt täiendadada. Sellise osalemise näideteks on fännikirjandus, erinevate filmide lõikude uueks tervikuks remiksimine jne.

Kui mõtleme Arno Talile, siis on üpris keeruline eristada, kas toetume pigem Oskar Lutsu sõnalisele portreele või Arvo Kruusementi filmi kangelasele või hoopis teatris nähtud balletis Arnot kehastanud tantsija loodule jne.

Ekraniseeringute puhul ei saa me rääkida niisiis vaid ühesuunalisest mõjust, ehk sellest, kuidas kirjanduslik lähtetekst vormib filmi. Iga uus tõlge ja tõlgendus mõjutab meie arusaama ja mälupilti ka algtekstist. Kõiki ühe teksti või tekstiosa variatsioone kultuuris nimetatakse transmeedialiseks tervikuks.

Küllap sai meile eelneva materjali põhjal selgeks, et kultuuris toimub pidev tekstide ja tekstiosade ümberjutustamine. Samas võiks aga tekkida ka küsimus, miks see nii on. Juri Lotman seletas nähtust kultuuri autokommunikatsiooni mõiste kaudu, mis viitab suhtlusele iseendaga. Lotmani käsitluses on kultuur oma toimimiselt lähedane inimteadvusega — mehhanismid, millega uut informatsiooni luuakse ning olemasolevat mäletatakse, toimivad väga sarnaselt nii inimisiksuse kui kultuuri teadvuses. Ning just nii nagu üksikinimene suhtleb iseendaga, kirjutades üles poenimekirja või pidades aru, kuidas oma sõnum paremini kaaslaseni viia, teeme seda ka kultuurina, kasutades selleks erinevaid kultuurikeeli.

Sellise pealtnäha kummalise suhtluse eesmärgiks on kultuuriruumis paikneva informatsiooni korrastamine, olulise mäletamine ning samuti uue teadmise loomine.

Nii on romaan ja selle ekraniseering ühelt poolt eri autorite erialdiseisvad sõnumid oma publikule. Kultuuri kui terviku seisukohast on aga tegemist variatiivse kordamisega, mille käigus ühelt poolt kinnistatakse romaani koht kultuurimälus ja teisalt luuakse sellele uus esitusviis helilispildilises keeles.