ANDRUS KIVIRÄHK
Rehepapp ehk November
(katkend)
2. november

Hingedepäev

Hommikul oli ilm jälle haruldaselt kole, tibutas peenikest ning väga külma uduvihma, poriloikudele oli öö jooksul peale tõmmanud õhuke jääkiht ning tuul lennutas räbaldunud, pruuniks tõmbunud puulehti. Aga eks see ilm ole ju hingedepäeva aegu alati selline olnud, teadis Räägu Rein, ning ajas lambanahkse kasuka selga.

***

Aga kõikse enne tuli hingedepäeva asjad ära klaarida.

„Kata õhtuks sauna laud," õpetas ta tütart. „Siis ema ja teised koolnud saavad ometi kord kõhu täis süüa. Harva on neil seda õnne, kord aastas vaid, muidu lase ainult külma kalmistuliiva läbi hammaste. Ja küta saun kuumaks ka, las siis vihtlevad, vaesed loomad."

„Mis loomad nad on!" vaidles Liina. „Ema ja vanaisa ja kes kõik veel... Kuidas sa nii ütled! Nad ehk kuulevad, mine tea, vahest on mõni juba kohal!"

„Ei ole, kus nad siis enne pimedat kääpast välja saavad! Liiva-Annus ei luba. Ja pole tarvis siin peenutseda midagi. Surnu ei tohi nii õrnake olla. No miks ei või neid siis loomadeks hüüda! Inimesed nad ju enam ei ole ja inimese tempe ei tee! Ma olen sulle rääkinud, kuidas minu tädi läks väikese tüdrukuna koos ühe naabrilapsega vaatama, et mis need surnud seal saunas teevad, et kas neil sarved ka peas on ja sabad taga – laste asi, nemad ju mõtlevad igasugu asju välja. Tegid ukse lahti, ja mis nad näevad – saun on inimesekõrgusi kanu täis, muudkui vihtlevad teineteist ja pesevad! Noh, kas kana pole siis loom?"

„Mina seda juttu ei usu!" vastas Liina. Ta talitas saunas nagu oskas, kattis laua, sättis kõik kenasti, et kadunud emakesel oleks tore jälle kord kodus olla, ja läks siis oma asju ajama.

***

Hämaruse saabudes hakkasid majade ümbrusse ilmuma hinged. Koerad pistsid esiotsa haukuma, siis vaibus klähvimine kiunumiseks ning hääbus sootuks. Penid olid tundnud mullalõhna ja said aru, et need võõrad ei kuulu siia ilma, et neil pole maitsvat liha ega krõmpsuvaid konte, mille auks häält tõsta, üksnes paljas põrm. See oli penide meelest jube. Koerad pugesid kuutidesse ja värisesid seal terve öö.

Mitte igal hingel polnud tare, kus teda oodati ega kuumaks köetud sauna, kuhu oli valmis pandud tubli toit ning parimad kasevihad. Oli üksildasi ja omasteta hingekesi, kelle kunagised elumajad maha põlenud ja sugulased samuti surnud olid. Säärased hulkusid nüüd kurvalt võõraste hoonete vahel ning kössitasid koos terve suguvõsaga mõne räästa all, puntras nagu ussid. Mõned läksid lautadesse peavarju ning seltsi otsima ja siit-sealt kostis lehmade hirmunud ammumist, kui surnud neid oma külmade sõrmedega lüpsid.

Palju õnnelikumas olukorras olid need hinged, kelle lapsed ja lapselapsed alles elasid ning neid täna õhtul külla ootasid. Räägu Reinu tare oli varjurahvast päris täis, oli seal tema enda õnnis naine, olid tema vanemad ning sedasi mitu-mitu põlve kadunud ja unustatud Räägu-rahvast. Mõnd eriti vana hinge ei tundnud õieti keegi, ei mäletanud ükski tema nime ega eluaastaid, kuid kui ta juba kohale oli tulnud, ju oli siis temagi näol tegemist mõne Räägu esivanemaga. Tal lasti rahus istuda ning hauas lebamise kõrval ka sutike maisest elust rõõmu tunda.

***

Üks väga vana ja kahvatu vaim viipas Reinule ja kutsus ta eeskotta.

„Aga armas järeltulija, kas sul see minu kotike on ikka alles?" küsis ta nõrga häälega, nagu tavaline vaimu puhul, kes on ajalikust elust lahkunud rohkem kui kolmsada aastat tagasi.

„Ole mureta, esivanem, kott on alles!" kinnitas Rein. „Keegi peale minu ei teagi, kuhu see imeasi peidetud on. Ei siin pole ühelgi kratil ega mõisaraisal mingit lootust!"

„See on hea," ohkas vaim. „Selle koti sain ma ju külmataadilt endalt... Kas ma olen sulle seda lugu rääkinud? Ta tuli minu juurde öömajale, maksis veel viis kuldrahagi, aga mina sidusin ta une pealt kinni ja vedasin sauna„.

***

Hinged läksid sauna. Laud oli kombekohaselt kaetud ja esivanemad noogutasid rahulolevalt – siin majas peeti neid kenasti meeles ja austati nagu kord ja kohus.

„Pane pealuu aknale," ütles üks vaim. „Siis ei tule keegi tülitama ja uudishimust ukse taha nühkima."

Pealuu pandigi paika ning see hakkas pimedas novembriöös rohekalt helendama. Vaimud muutusid valgeteks kanadeks ning läksid lavale leili võtma.



7. november

Kiltri matusepäeval oli ilm igati soodne, nii et rahvas tuli heal meelel kohale, kartmata kalmistul lörtsi käes seistes läbi vettida.

*

Mindi surnuaeda. Nagu alati, olid ka nüüd kõik varasemad surnud oma uut seltsilist tervitama tulnud ja saatsid matuselisi ratsa pisukese vahemaa taga. Igaüks ratsutas just selle looma seljas, kes oli talle peiedeks tapetud. Enamasti istusid surnud lammaste ja vasikate turjal, kuid oli ka paar sea seljas ratsutajat ning mõni eriti vaene saunik või pops, kes püüdis meeleheitlikult kuke või kana kukil püsida. Üks kukk viskaski ratsaniku maha ja lendas kisaga üle kalmistu värava, tagasi elavate riiki. Õnnetu surnu, kes nüüd oli mõistetud igaveseks jalameheks jääma, rapsis kurvalt riideid, komberdas oma hauani ja istus väsinult risti otsa.

Elavad inimesed ei teinud surnute ratsasalgast suurt välja, oli ju neid alles hingedepäeval nähtud ka, mis koolnutest ikka nii tihti vahtida. Ainult Liina otsis pilguga oma kadunud ema, kuid ei leidnud teda suure surnutesumma seest. Kuna ta pilk oli suunatud mujale, komistas ta oma eeskäija kandadele ja pidi kukkuma.

Kubjas – tema see ees kõndija oligi – püüdis Liina kinni.

„Aitäh," ütles Liina. „Vabandust, et ma ette ei vaadanud. Otsisin ühte hinge."

„Ei sest ole midagi," kostis kubjas. „Seesamune, et... Su ema on seal paju juures!"

Liina vaatas juhatatud suunas ja nägigi ema, kes istus lamba seljas ja viipas tütrele, näol manalarahvale omane ilme – ühteaegu naeratav ja kurb. Liina lehvitas vastu.

„Kust sa teadsid, et ma oma ema otsin?" küsis ta kupjalt.

Kubjas kehitas häbelikult õlgu.

„Mis ma ikka teadsin," kohmas ta. „Arvasin niisama. Eks ma ise ka, kui mu ema oleks siia surnuaiale maetud... vaataksin või nii..."

„Kellega sa juttu ajad!" küsis Räägu Rein Liina selja tagant rangelt. „Kas see pole mitte üks mõisakoer, kubjas pealegi! Mis sul sellise pasaga rääkida on? Minu teada ma oma tütrele koerakeelt õpetanud pole!"

Liina punastas ning kubjas kahvatas ja kiirendas sammu. Rohkem nad omavahel ei vestelnud.


Made on
Tilda