2. OSa

Kirjandus filmis

Vaatleme, mis juhtub ühe looga erinevates kunstikeeltes
Nagu eelmises osas kogesime, on raamatu lugemisel ja filmi vaatamisel palju ühist. Mõlemal puhul näeme tegelasi ja sündmuspaiku, kuuleme dialooge ja järgneme jutustajale, kuhu iganes ta meid viib. Nii nagu saime kirjeldada sõnade varjatud pildilisi omadusi, võime märgata ka piltide tungi jutustada lugusid. Just lugu on ka kirjanduse ja filmi kõige olulisem ühisosa. Selles peatükis on meie eesmärgiks õppida märkama seda, mis juhtub ühe looga, kui see tõlgitakse kirjanduskeelest filmikeelde.
Lugu ja selle esitus
Lugu kujutab endast omavahel ühendatud sündmuste ahelat ning narratiiv selle ahela esitust mõnes kunstikeeles, näiteks romaanis või filmis. Tihti kasutatakse neid kahte mõistet aga sünonüümidena, sest esituseta lugudele puudub meil ligipääs. Ehkki eeskätt võime nähtust seostada kunsti ja meelelahutusega, on narratiiv üks peamine vahend, mille abil inimene kogu oma maailmakogemust korrastab. Mõelgem vaid mõistetele elulugu, ajalugu, kohtulugu, haiguslugu jne - meil on kalduvus mõista iseend ja ümbritsevat maailma just lugude kaudu või lugude võrgustikuna.

Kui mõtleme aga kitsamalt lugudele, mida jutustatakse raamatutes ja kinos, siis võiksime teha mitmeid täpsustavaid tähelepanekuid. Näiteks on narratiivid üldjuhul üles ehitatud vormelil algus - keskpaik - lõpp. Seejuures antakse alguses teave selle kohta mis, kus, millal, kelle osalusel ja miks toimub, keskpaik kuulub mingisuguse konflikti lahendamise protsessile ning lõpp annab selgituse ja tähenduse kõigele eelnevalt toimunule.

Veel peaksime tegema eristuse faabula ja süžee vahel. Faabula on sündmuste ajalis-põhjuslik järgnevus, ehk see järjekord, milles sündmused esinevad kunstivälises maailmas. Süžee ehk sündmuste esitus ei pruugi aga kronoloogilisest jadast kinni hoida. Näiteks kujutatakse paljude filmide esimeses stseenis hoopis loo lõpplahendust ning järgnev avab meile asjade käigu, mis sellise lahenduseni viis. Selline võte on üks viis publiku tähelepanu köita ning pinget ülal hoida. Ka sissemonteeritud edasi- ja tagasivaated on küllap kõigile tuttavad jutustamisvõtted nii kirjandus- kui filmitekstidest. Niisiis võivad faabula ja süžee kattuda, kuid ei pruugi - kõik sõltub autori eesmärkidest.



Faabula ja süžee
Vaadake allolevat filmilõiku ning kõrvutage faabulat ja süžeed - milliseid erinevusi näete?

Tegelased
Tegelane ehk karakter, kes sündmustes osaleb, on ka kõige lühema loo kohustuslik element. "Rehepapi" maailma ühed huvitavamad tegelased on kindlasti kratid.

Leidke romaanist krattide kirjeldusi ning võrrelge neid Rainer Sarneti filmis tegutsevate krattidega. Milliseid sarnasusi ja erinevusi näete ning mis võiks olla erinevuste põhjuseks?

Jutustus
Üheks hea filmi tunnuseks peetakse võimet edastada teavet üksnes filmikeelele iseomaste helilispildiliste vahenditega, ehk ilma sõnadeta.

Võrrelge romaani ja filmistseeni, milles kujutatakse armuvalus Liina ja nõia vahelist dialoogi. Märgake ja kirjeldage võimalikult paljusid jutustamisvahendeid, mida kumbki autor kasutab oma teoses Liina hingeseisundi kujutamiseks.
Jutustuse aegruum
Iga lugu leiab aset mingisuguses ajas ja ruumis. Kunstilises tekstis vahendatuna sulanduvad need omamoodi terviklikuks aegruumiks. Aeg otsekui ruumistatakse, see muutub ruumi lisamõõtmeks ning omandab kunstikeeles väljendatud vormi. Kuulus kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin on öelnud, et autori mõtlemise viis peegeldub kõige selgemalt just selles, kuidas ta oma teoses aja ja ruumiga ümber käib. Et mõista paremini filmiteksti mitmekihilist ülesehitust, võime eristada kolme jutustamise aegruumi, ehk loo, tegelase ja autori aegruumi.

Loo ehk sündmuste aegruum puudutab äratuntavat aega (nt minevik/tulevik, sündmuste tegelik kestus jne) ja ruumi (nt linn/saar jne), milles sündmused aset leiavad.

Keskendudes aga tegelase aegruumile, näeme, et aeg võib tema jaoks kulgeda hoopis erineva kiirusega tegelikust ja ka ruum võib mõjuda erinevatel viisidel. Nii on see ju ka meie enda elus - midagi oodates tundub aeg venivat, kiirustades näib kell aga lausa minuteid vahele jätvat. Mõni ruum mõjub ahistavalt kitsalt, teine aga pakub tegelikest mõõtmetest olenemata avaruse kogemust jne. Ühes ajahetkes ühes ruumis viibivad inimesed võivad aegruumi täiesti erinevalt tajuda, nii räägime ka tegelase aegruumi puhul subjektiivsest aegruumist ja aegruumide paljususest (sõltuvalt tegelaste hulgast).

Autori aegruumi kirjeldamine on kõige keerulisem, sest see on kõige abstraktsem ning see lähtub autori kunstilisest taotlusest ja sõnumist, mida ta soovib oma teosega edastada. Autori aegruumi tasandil tuuakse teosesse taas terviklikkus.

Aegruum
Vaadake allolevaid stseene filmist ja kirjelda nendes kujutatud aegruume.
I
Kus ja millal tegevus toimub?
II
Millisena kogeb Liina end ümbritsevat aega ja ruumi? Kuidas on meile seda filmikunsti vahenditega edasi antud?
III
Kas tajute filmis korduvalt kujutatud vee jäätumise/lumeks tahkumise ja sulamise kujundil mingisugust seost teose tervikideega?
Ekraniseering kui loo tõlge ja tõlgendus
Ekraniseeringuid analüüsides esitatakse sageli küsimus, kas film on originaalitruu: kas järgitakse romaani süžeeliine, kas kõik tegelased on endiselt kohal ja kui selgelt peegeldatakse autori maailmanägemust. Selline küsimus tekitab tunde, et mida täpsemini suudab film kopeerida kirjanduslikku teksti, seda parem. Kuid nagu veendusime juba eelmises osas: tegelikult ei saagi filmikeeles ümberjutustatud lugu mitte kunagi olla kirjanduskeeles esitatud loo koopia. Ekraniseering on ühelt poolt tõlge ühest kunstikeelest teise ning ühtlasi on see ka filmi autori tõlgendus ja dialoog tekstiga. Selle mõistmiseks peaksime vastama kahele küsimusele: miks ekraniseering loodi ja milline on selle dominant.

Vastus küsimusele - "miks ekraniseering loodi?" - valgustab ühtlasi ka seda, miks ekraniseerigu autorid teksti muutnud on.
Miks ekraniseeringute autorid teksti muudavad?
1
Selleks, et öelda midagi uut lähteteksti kohta: näidata tegelasi uues valguses, mõtestada ümber teoses esinevad konfliktid; pakkuda välja uusi lahendusi vanadele probleemidele.
2
Selleks, et öelda midagi uut lähteteksti abil: näidata, kuidas tekst võib pakkuda uusi lahendusi ja vaatepunkte kaasaja kontekstis, panna teose kangelased lahendama uusi konflikte.
Ekraniseeringu dominant
Teksti dominant on see element või tasand, mis kogu ülejäänud teksti tervikuks seob. Teisisõnu - selleks, et film mõjuks terviklikult, peavad kõik tekstis läbiviidavad muudatused lähtuma ühest ja samast algpunktist: ideest, kujundist, vormilahendusest vms. Iga tõlge algab dominandi määratlemisega ja iga tõlkija (stsenarist) teeb seda oma isiklikust tõlgendusest lähtuvalt. See on ka põhjus, miks on ühe kirjandusliku algteksti põhjal võimalik teha väga erinevaid filme, millest ükski ei ole nö ainus ja õige.

Kohandamaks mahukat kirjandusteksti ajaliselt piiratud filmi tarvis, võib stsenarist keskenduda ühele paljudest süžeeliinidest, konfliktidest või tegelastest. Selle valiku tulemusel võivad ülejäänud süžeeliinid ja tegelased kõrvale jääda või hoopis omavahel kokku sulanduda.
Dominant
Vaadake "Novembri" esimest ja viimast stseeni, ehk raami.

Milliseid järeldusi võiks nende põhjal teha teksti dominandi kohta? Kelle lugu film jutustab? Millised on peategelase eesmärgid ja kas ta saavutab need?
Tõlkevõtted: mäng harjumuspärase ja harjumatuga
Kui vaatleme ekraniseerimist loo tõlkimisena ühest kunstikeelest teise, märkame algse loo kordamise kõrval veel mitut erinevat protsessi. Peame silmas lisamist, kustutamist, ümberpaigutamist ja asendamist. Kas oskate "Rehepapi" ekraniseeringu põhjal igaühe kohta neist mõne meelde jäänud näite tuua?

Valikutega, mis ekraniseerijail tõlkeprotsessis teha tuleb, kaasneb ühtlasi ka mäng harjumuspärase ja kummastava piiril. Harjumuspärane on tekstis kõik see, mis ei valmista vaatajale arusaamisel raskusi ning on talle omast kogemusest tuttav. Rohkem pingutust nõuab aga nende kohtade mõistmine, kus puututakse kokku harjumatuga. Näiteks on üldjuhul oluliselt keerulisem jälgida sündmuste käiku, kui see toimub meie jaoks võõral ajastul.

Ekraniseeringu autorid, nende hulgas stsenarist, operaator, helilooja ja režissöör jt teevad pidevalt valikuid harjumuspärase ja kummastava vahel.
Näitlejate valik
Vaadake reportaažist kommentaare näitlejate valimise protsessi kohta. Millistel alustel see valik tehti (1, 2) ja kuidas tegelaskujude kallal töötati?

Kas teie arvates omab mitteprofessionaalsete näitlejate kasutamine selles filmis pigem tegelasi harjumuspäraseks muutvat või kummastavat mõju?


»
Kirjandus:
  • Monaco, James (2009) How to read a film: movies, media, and beyond. Oxford, New York: Oxford University Press.
  • Pärn, Katre (2011) Autori ilmnemine stiilis: Sulev Keeduse "Georgica". Kunstiteaduslikke uurimusi 20, 144-165.
  • Saldre, Maarja (2012) Eesti ekraniseering. Akadeemia 9, 1567-1593.
  • Torop, Peeter (1999) Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa.
Kas Teil on küsimusi? Kirjutage meile!
Kirjutage meile!
Made on
Tilda