Iga lugu leiab aset mingisuguses ajas ja ruumis. Kunstilises tekstis vahendatuna sulanduvad need omamoodi terviklikuks aegruumiks. Aeg otsekui ruumistatakse, see muutub ruumi lisamõõtmeks ning omandab kunstikeeles väljendatud vormi. Kuulus kirjandusteoreetik
Mihhail Bahtin on öelnud, et autori mõtlemise viis peegeldub kõige selgemalt just selles, kuidas ta oma teoses aja ja ruumiga ümber käib. Et mõista paremini filmiteksti mitmekihilist ülesehitust, võime eristada kolme jutustamise aegruumi, ehk loo, tegelase ja autori aegruumi.
Loo ehk
sündmuste aegruum puudutab äratuntavat aega (nt minevik/tulevik, sündmuste tegelik kestus jne) ja ruumi (nt linn/saar jne), milles sündmused aset leiavad.
Keskendudes aga
tegelase aegruumile, näeme, et aeg võib tema jaoks kulgeda hoopis erineva kiirusega tegelikust ja ka ruum võib mõjuda erinevatel viisidel. Nii on see ju ka meie enda elus - midagi oodates tundub aeg venivat, kiirustades näib kell aga lausa minuteid vahele jätvat. Mõni ruum mõjub ahistavalt kitsalt, teine aga pakub tegelikest mõõtmetest olenemata avaruse kogemust jne. Ühes ajahetkes ühes ruumis viibivad inimesed võivad aegruumi täiesti erinevalt tajuda, nii räägime ka tegelase aegruumi puhul subjektiivsest aegruumist ja aegruumide paljususest (sõltuvalt tegelaste hulgast).
Autori aegruumi kirjeldamine on kõige keerulisem, sest see on kõige abstraktsem ning see lähtub autori kunstilisest taotlusest ja sõnumist, mida ta soovib oma teosega edastada. Autori aegruumi tasandil tuuakse teosesse taas terviklikkus.