ANDRUS KIVIRÄHK
Rehepapp ehk November
(katkend)
27. november

* * *


Rehepapp istus kolde ees ja tegi piipu.

Kupja surnukeha oli juba pestud, ning kirstu pandud. Homme pidid olema matused.

Alles eile oli rehepapp matnud nõia. Homme tuli jälle kalmistu teekond ette võtta.

Rehepapp vahtis süvenenult tulle. Ta oli narritanud katku, vedanud surma ennast sageli ninapidi, petnud lugematuid kordi Vanapaganat ja kõiki teisi tigedikke. Nüüd olid paari päeva jooksul manalasse varisenud tema hea sõber ja noorepõlve sõbratar. Mõlemad olid surnud halba surma - nende hing oli viidud otse põrgusse. Tema, rehepapp, polnud saanud neid aidata.

"Teie tõug on loodud inimsoole nuhtluseks!" ütles ta oma kratile, vanale Joosepile, kes samuti tuli kolde ette oma luuavartest tehtud koibi soendama. "Te ei mõtle muule, kui inimesele kõrri kargamisele. Vana põrguperemees ees ja pisikesed sulased tagant järele."

"Ise olete süüdi!" vastas kratt. "Kes see käsib põrgurahvaga asju ajada? See on inimeste endi viga. Arvate, et olete hirmus kavalad ja veate meid alati ninapidi, aga viimaks lähete juba liiga ahneks ja ükskord jääte ikka vahele."

"Jah, ei tasu teiega tegemist teha tõesti!" nõustus rehepapp. "Olete nurjatud ja õelad. Paras oleks teile kõigile tuli otsa panna ja ära põletada."

"Ise te meid teete!" turtsus vana kratt vastu. "Kas sa arvad, et krati ja puugi elu on kerge? Mulle üks tuttav puuk rääkis - teda sunniti iga päev piima järel käima, nii kui hommikul üles tõusis, nii pidi minema küla peale lehmade nisadest piima imema ja selle siis oma pererahvale kaussi oksendama. Sest polnud midagi - ega ükski puuk tööd ei karda, tegi mis kästi, imes ja oksendas, aga siis ühel päeval leidsid lapsed puugi sitta ja panid viguri pärast pihlakapulga sisse. Puuk jäi kinni - piim oli kõhus, aga välja oksendada seda ei saa, tee mis tahad! Peremees sõimab veel pealegi, ja peksab kaikaga - et kus on piim ja kus on piim! Piim läks puugi kõhus hapuks, hakkas haisema - välja ei saa, tee või tina. Puuk hakkas paisuma, piinles..."

"Pea suu!" käratas rehepapp. "Mul lebab siin kirstus sõber, kellel sinu peremees kaela kahekorra keeras, aga sina patrad mulle mingist närusest puugist! Lõuad kinni!"

"Nojah, puugi ja krati hädad teid ei huvita," urises kratt. "Nemad peavad teid ainult orjama, aga kui siis selle töö eest õiglast tasu nõuavad -

hinge, nii nagu kokku lepitud, siis on pahad pealegi! Te olete vargad! Varastate parunilt, varastate teineteiselt, ja varastate põrgult, aga maksta ei taha kunagi."

"Meil pole millega maksta," vastas rehepapp. "On vaid seesama, kokku näpatu. Ja siis veel elu - mis kõlgub niigi pidevalt ämblikuniidi otsas. Mets on täis tonte ja hunte, tõved luuravad põõsastest, katk võib iga hetk sisse astuda, mõis kamandab omatahtmist mööda. Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame me seda igasugu vigurite ja trikkide abil uuesti näppama, et homseni hinges püsida. Kui me hakkaksime ausalt kõige eest maksma, mis saaks meist siis? Meid polekski, ja poleks ka sind, Joosep, sest keegi teine ei viitsiks vanadele luudadele ja saunavihtadele Vanatondilt hinge sisse kaubelda. Nad sõidaksid hoopis paadiga mööda tõrvikutest valgustatud jõge, mängiksid pilli ja laulaksid oma daamidele, ning peaksid vahepeal lahinguid, kappaksid hobustel ning hukkuksid kangelastena, ning neid tehtaks laule ja nende näod raiutaks kivisse."

"Mis lollusi sa nüüd räägid?" küsis kratt imestunult. "Kust sa sellist jama kuulsid?"

"Ühelt lumest tehtud kratilt;" vastas rehepapp. "Ta sai hinge tänu Hansule, kes tegi ta selleks, et lumest kratt teda varastamisel aitaks. Aga see elukas üksnes patras ja kõneles elust kaugetel maadel. Ta rääkis inimestest, kes iial ei valmista kratte, nii et nende juures saab ta olla vaid tumm vesi, mis muliseb mõttetult kaevus. Aga siin anti talle elu. Te peate meile tänulikud olema."

"Arvad, et parem on olla kratt, kui vana luud?" küsis Joosep irvitades.

"Jah, arvan küll," vastas rehepapp. "Ja parem on olla varas, kes püsib hinges vaid näppamiste najal, kui aus maksja. Näe, Hans ja Minna on maksnud. On neil nüüd hea?"

"Küll sa ükskord teada saad!" naeris kratt Joosep. "Eks sinagi pead ükskord oma varanduse letile laduma."

"Pea suu, kratt!" ütles rehepapp. "Ma tean seda sinu loratagi hästi."

Väljas lakkas korraks vihm ja inimesed kasutasid juhust ning käisid kaevul, et saada tuppa joogivett. Paljud libisesid poris ning mitu pange läks ümber. Siis vannuti tulist kurja ja vanatont põrgus kikitas oma seakõrvu, aga ei hakanud välja tulema, sest ilm oli liiga sitt.


Made on
Tilda