ANDRUS KIVIRÄHK
Rehepapp ehk November
(katkendid)
1. november


Kui rehepapp koju jõudis, pakkus vana kratt Joosep talle kuuma körti ja küsis:

„Noh, mis sulasel häda oli? Luupainaja käis kallal või?"

„Ah, mis luupainajat sihukesel prussakal!" lõi rehepapp käega. „Vana lugu – käis mõisa sahvris maiustamas ja ajas sisse, mida poleks vaja olnud. Seepi sõi, tola selline!"

„Eh-eh-hee!" naeris vana kratt hambutu suuga. „Inimesed on ikka rumalad! Ma olen ju näinud küll, mis nad teinekord teevad! Ükspäev alles käisin sulle mõisast nisujahu toomas, siis oli seal üks perekond naaberkülast. Isa, ema ja kuus last. Kõik sõid küünlaid. Isa istus tünni otsas, nuga käes, ja lõikas vahaküünlaid nagu leiba – igaühele järgemööda tubli viilaka. Ma mõtlesin, et ütlen neile: kallis ristirahvas, ega küünal pole mauk! Jätke järele, sooled lähevad umbe! Aga no ega nad kratti kuula! Võtsin oma jahu ja tulin tulema, hiljem kuulsin, et olid kõik ära surnud sellest küünlasöömisest. Liiva-Annus sai hea noosi! Ei ole aru peas inimestel! Mina olen ikka öelnud – ära tüki, kui ei oska! Tee endale kratt, ja las tema veab. Kratt juba solki koju ei too! Aga inimesed ei usalda, mõtlevad, et kes teab, mis head-paremat kratt toomata jätab, ja sõidavad ise vedama. See on selge rumalus!"


***


Lühike päevavalgus oligi juba otsa saanud, hämarus oli kohal nagu peigmees pulmas ning laiutas tähtsalt igal pool. Mingeid tähti ega isegi kuud polnud näha, ainult üksikud tulise sabaga kratid ehk pisuhännad kiirustasid üle taevalaotuse, paun varastatud kraamiga hambus. Vahel mõni karjatas ja kustus – see tähendas seda, et peremees oli vargale peale sattunud ning kolm korda pahema jala kannaga vastu maad löönud, siis kukkus kratt kolinal taevast alla.


2. november

„Missugune kratt?" uuris Räägu Rein, kellele prossi kadumine samuti koledat meelehärmi tegi. „Sa pole mulle rääkinud! Misuke kratt see siin meie juures käis ja millal?"

„Üleeile!" valetas Liina. „Ma tulin kaevult, ämbrid käes, ja nägin, et üks kratt lidub tagakambrist välja ning vihiseb tulise jutina uksest välja ja metsa poole. Tahtsin jalaga vastu maad lüüa, et kurivaim kinni pidada, aga ämbrid segasid, nii ta pakku pääses!"

„No selge see, tema see oli, kes selle prossi ära viis!" kirus Räägu Rein. „Kuidas ta välja nägi?"

„Sihuke kollane, luud sabaks taga ja ämber peaks."

„Ah ämber peaks..." mõtiskles Rein. „Noo, see on kiltri kratt! Kindel see! Kuradi mõisamehed, et nad kõngeks! Pole neil au ega häbi, algul lakuvad sakste perset ja siis tulevad vaese mehe viimast varanatukest näppama! Sitapead!"

„Ega need ka paremad ole, kes lasevad lollil pisuhännal oma majas laiutada ning kotte täita!" urises surnud Rääk. „Kui mina veel elasin ja olin, siis ei pääsenud ükski kuradi kratt minu kraami vedama! Mu oma kratid olid ööd ja päevad valvel ja lõid igale tulijale hambad kintsu! Ei tea, miks tänapäeval seda vana head kommet meeles ei peeta?"

„Küll me selle prossi tagasi saame!" lubas Rein. „Ma lähen kas või ise tuulispasaks ja lammutan kiltriraisa elamise pilbasteks, kui muu ei aita!"

Üks väga vana ja kahvatu vaim viipas Reinule ja kutsus ta eeskotta.

„Aga armas järeltulija, kas sul see minu kotike on ikka alles?" küsis ta nõrga häälega, nagu tavaline vaimu puhul, kes on ajalikust elust lahkunud rohkem kui kolmsada aastat tagasi.

„Ole mureta, esivanem, kott on alles!" kinnitas Rein. „Keegi peale minu ei teagi, kuhu see imeasi peidetud on. Ei siin pole ühelgi kratil ega mõisaraisal mingit lootust!"



3. november

Hommikul selgus, et öö läbi on lahistanud vihma sadada ning teed põhjatumad kui kunagi varem. Oli kohutavalt niiske, märg jahedus puges isegi läbi kasuka ning tõi kaasa külmavärinad. Rehepapp sülitas sooks muutunud majaesisele ja läks tuppa tagasi.

„Minu põduratele kontidele on see ilm küll liiast!" ütles ta oma vanale kratile.

„Raske on teil, inimestel," arvas too. „Meile ei tee ilm midagi, ainult hallitama ajab. Aga see on köömes, haiseb pisut, muud miskit."

„Räägi jah, sa olid ikka täitsa hukas, kui ma su leidsin," kostis rehepapp ja keeras end ahju ette räntsti maha, koukis koldest söe ja süütas piibu. „Uhh, siin on mõnus leitsak! Mis ma ennist... Jah, sa olid ikka poolmädand, kui ma su tee äärest kraavist üles korjasin."

„Mädand küll, aga elus!" vastas kratt. „Kas ma palusin sult puhkust või midagi? Lõin kulpi ja nõudsin tööd! See, et sa mind mitu nädalat kerise kohal kuivatasid, oli su oma asi. Kratil pole sellest midagi, kui tal ka mõni jalg või käsi otsast pudeneb, ta pistab endale männijuurika asemele ja on jälle traksis."

„Mis sa siis seal kraavis aelesid?" küsis rehepapp. „Miks sa ringi ei lennanud, kui elu nii ilus oli?"

„Kratt ei saa niisama lennata," seletas vana kratt Joosep. „Tema vajab käsku. Aga käsu peab andma peremees. Minu peremees oli kärvand, keerasin tal nina kukla taha, kui ta mulle enam miskit tööd ei mõistnud anda, ja Vanatühi sai ta hingekese endale. Aga mina jäin ula peale ja ei mõistnud üksipäini midagi ette võtta. Nii ma seal vettisin, kuni sina, hea mees, mu siia sooja tuppa lubasid. Aitüma veel tagantjärelegi!"

„Kes see loll õieti oli, kes laskis endal nina kukla taha keerata?" küsis rehepapp. „Pidi ikka päris turakas olema."

„Üks karjapoiss."

„Nojah, laps. Seda võib uskuda küll! Laps ei tohiks kratti teha, tal pole veel inimese aru peas. Täismees ei jää kunagi ühelegi kratile alla. Mina olen teisi teinud sadu, ja alati puhtalt välja tulnud. Siin on omad nõksud."

„Oh, ära uhkusta midagi!" kostis kratt veidi puudutatult. „Ikka väga palju on selliseid inimesi, kes kratile alla jäävad ja oma hingekese kaotavad."

„Mina ei tea küll ühtegi. Peale selle sinu karjapoisi."

„Noh, neid on ikka palju rohkem," ütles Joosep. „Võib-olla sinul on vedanud. Aga võib ka olla, et kratid on sulle lihtsalt halastanud. Näe, mina ka – ma ei mõtlegi su nina kukla taha või mõnda muusse kohta käänata. Sellepärast, et ma olen sulle tänulik!"

„Sa lihtsalt ei saa mu nina kuhugi keerata, sest mu nime pole Vanapagana raamatus kirjas!" kostis rehepapp kolde eest. „Mina pole sind teinud, sellepärast! Mis sa arvad, et ma muu pärast sind üles korjasin? Ma olen vana mees, ei viitsi igal aastal kratti vahetada, mul oli tarvis sellist pruugitud elukat, kellel poleks minu üle mingit voli. Nii on lood, kratike. Teie, põrguliste, aru ikka meie omani ei küüni!"

Kratt vaikis solvunult ja surkis pika küünega nina.


***


Kratiga aeti asju ka mujal. Aidamees Oskari kratt oli mässama hakanud.

„Anna tööd, peremees!" haukus ta. „Anna tööd!"

Oskar, röögatult paks mees punase näoga, milles särasid kaks pisikest, kuid ilmatu kavalat silma, vahtis pisuhända üllatunult.

„Kuidas sa nii ruttu rikki läksid?" päris ta. „Sa oled alles neljakuune, tavaliselt peavad sinusugused ikka vähemalt aasta vastu!"

„Pole ma rikkis midagi!" urises kratt vastu. „Anna tööd! Kui tööd ei anna, siis keeran sul kaela kahekorra, nii nagu kaup oli."

„Einoh, kaupa mäletan ma hästi!" rahustas teda aidamees. „No mis parata, kui asi nõnna, siis nõnna. Olgu, sõbrake, mine siis ja ehita mulle leivast redel."

Kratt lendas sädemeid pildudes käsku täitma. Aidamees Oskar tõstis endale suppi juurde.

„Kahju küll, et see kratt nii ruttu puruks läks!" ohkas ta. „Ma tegin teist ju hoolega – seitse saunavihta panin tema peale hakkama ja hea nahkvööga sidusin keskelt kinni. Pole ju teist kulutanud ka õieti, ainult tähtsamateks asjadeks, kuidas ta küll nii järsku ära lagunes!"

„Jumal teab, millest see tuleb, vahest vihmasest ilmast," arvas Oskari naine Mall, kes kandis põlle all juba kuuendat last. „Varem või hiljem keeravad ju kõik kratid pööraseks ja kipuvad elu kallale. Millal ta põlema läheb?"

„No ta nüüd rassib päevakese selle leivast redeli kallal," seletas Oskar. „Õhtuks saab selgeks, et midagi välja ei tule, nuuska või hing välja! Leivast redeli tegemine on väga hea asi krattide küpsetamiseks, varem ma lasin neil sõelaga vett kanda, aga see on tüütu, võtab liiga kaua aega, enne kui kratt aru saab, et tema töö vilja ei kanna. Ja pealegi on ta ise märg, ajab põlema süttides tossu ja haiseb nagu kõrbev sitt. Las talitab leivakese kallal ja meisterdab redelit. Ma söön supi ära, siis lähen vaatan kuuri alla – õhtul tarvis uus kratt teha, tuleb õiged jupid valmis otsida ja kokku panna."

Aidamehe lapsed sõid kiiruga suud tühjaks, ütlesid aitäh ja kiirustasid õue vaatama, kuidas rikki läinud kratt oma elu viimase tööga – leivast redeli ehitamisega – hakkama ei saa ning seetõttu kõrbeb. Lastele meeldis see väga. Leiva kallal mässav kratt nägi hästi naljakas välja, ta silmad läikisid kollaselt ja saba tõmbles imelikult. Raugematu kangekaelsusega üritas ta süljega segatud leivalödist redelit kokku mätsida, kuid loomulikult lagunes see liivalossike kohe laiali. Lapsed irvitasid, kratt krigistas hambaid. Juba kerkis temast õrna suitsu, vöö kohal, kimpu seotud saunavihtade sees oli näha vist isegi juba midagi punakat. Jah, leek lahvatas. Kratt hakkas ulguma ja kraapis endale maast märga muda peale, et tuld summutada, kuid kuna ta jätkas samal ajal peremehe käsu kohaselt leivaredeliga jahmerdamist, polnud kustutustööst palju tulu. Juba põles ka krati pea. Nüüd alles jättis elukas oma töö, vehkis hädas olles kätega nagu veskitiibadega ja tõusis kräunudes lendu. Õhus sai tuli õige hoo. Üleni leegitsev kratt lendas mõnisada meetrit ja kukkus siis põllule, kus ta vaikselt lõpuni põles, nii et isegi tuhka alles ei jäänud.

„Küll oli ilus," õhkas vaikselt Aida-Oskari vanim tütar. „Nagu jõulupuu kirikus!"

„Minule meeldib seatapmine rohkem," pomises tema neljaaastane vend endale nina alla.

„Seatapmine? Küll sa oled julm ja paha poiss!" noomis tüdruk. „Seatapmises pole midagi ilusat. Lähme vaatame, ega kratist mõnda hammast järele ei jäänud, mul oleks kee jaoks vaja!"


***


Aidamees kõndis koju. Väravas ootas teda juba uus kratt, käpp kõrva juures nagu soldatil, tühjadest munakoortest tehtud silmad punnis.

„Mida peremees käsib?" uuris ta.

„Too hakatuseks kott kulda!" käskis aidamees ja haigutas. Oli juba hilja. Ta läks ja heitis mõnusalt ringutades sängi, samal ajal kui kratt taevasse tuhises, kartulikott kulla tarvis käes.



17. november

Samal ajal mõeldi krati tegemisest ka ühes teises majas. Aidamees ja tema rase naine olid pärast eelmise õhtu üleelamisi reipust ning hoogu täis ja neil oli tekkinud mõte endale veel üks kratt meisterdada.

„Elult tuleb võtta, mis võtta annab," ütles Aida-Oskar. „Iga hetk võib katk sisse karata või miski muu jube tõbi mõrtsukatöö toime panna, ja siis pole enam muud, kui käi hingedepäeval lahjat suppi lürpimas ning vihtle pärast leiges saunas nagu vaene sant. Mall, mina arvan küll, et teeme veel ühe krati! Ja teeme suure, mis ikka jaksaks vedada! Need väiksed ainult tilgutavad, korjavad kraami kottidesse nagu marjulised, aga suur kratt tõstaks terve aida kukile ja kannaks siia! Mis sa arvad?"

„Aga millest sa selle suure krati siis teeksid?" küsis Mall.

„Ma tõstaksin kolm vankrit üksteise otsa ja paneksin vana mesilastaru peaks," seletas aidamees. „Sihuke elajas oleks väga võimas ja tugev ning hoiaks lisaks kõigele muule vargad meie varast eemale."

„No teeme pealegi!" kiitis Mall oma mehe suurejoonelise mõtte heaks. „Mul on nii hea meel, et me eile katku küüsist pääsesime, et selle tähistamiseks peab tõesti midagi vahvat tegema!"

„Ja pole midagi vahvamat kui üks tugev vedaja-kratt!" lisas aidamees omalt poolt ning pani oma vana ja väikese krati vankreid teineteise otsa sikutama.

Selleks ajaks, kui ilm hämarduma hakkas, oligi monstrum valmis. Hiiglasuur puuslik seisis keset aidamehe hoovi nagu veski ning ootas hinge, et siis tööle asuda ning oma peremehele terveid võõraid aitasid ning lautu kokku kanda. Aidamees oli rahul, patsutas uut kratti ning sättis end risttee poole.


***

Veidi aega valitses ristteel vaikus. Siis kostsid taas sammud. Tuli kubjas.

Ta oli oma krati valmis teinud lumest. Algul oli ta mõelnud kasutada ehitusmaterjaliks tavalist kraami: vanu luudasid, kibusid ja sõnnikuharke, aga siis kujutles ta, kuidas säärane räpane, haisvatest vihtadest valmistatud loom kannab süles tema unelmate preilit, ning loobus esialgsest mõttest. Ja Hans otsustas valmistada sedapuhku krati hoopis enneolematust materjalist – nimelt valgest, puhtast lumest.

Ta asus meisterdama lumemeest, kes nägi välja lahke ning ümar, pani talle pähe omaenda kaabu ja silmadeks mustad söed. Ninaks ei hakanud ta toppima pikka ja ebaväärikat porgandit, vaid voolis sellegi lumest, võimalikult inimese nina sarnase. Ta tegi lumemehele tugevad käsivarred, et preilil oleks mugav nende vahel puhata, ning kraapis nina alla suugi, et kratt poleks tumm. Siis oli lumemees valmis ja kubjas läks Vanapaganat otsima.



18. november

Hommikul ärgati külas koleda kisa peale ning kes suures hirmus särgiväel õue jooksis, nägi taevas punast kuma. Kusagil põles.

„See on aidamehe pool!" hüüdis rehepapp, kes oli ka tulnud kaema, et kes see vara hommikul karjub, ning pistis Oskari elamise suunas jooksma.

Aidamehe juures oli aga olukord järgmine.

Lõbusas tujus Oskar oli tulnud pärast Vanapaganale järjekordse krutski mängimist koju ning näinud juba kaugelt oma hoovis müterdavat majasuurust kogu. Hiiglaslik kratt taarus ringi nagu karu ning mörises jämeda häälega. Aidamees astus peletisest hoolimata julgelt hoovi ning hüüdis:

„Tere, kratt! Mina olen sinu peremees!"

„Tere-tere, peremees!" vastas kratt, nagu taotaks malakaga vastu tühja pada. „Mis sa käsid?"

„Mine ja too mulle naabermõisast sületäis lambaid," ütles aidamees. „Võid võtta ka koos laudaga, kui sul sedasi mugavam on."

„Saab tehtud!"

Ning kole suur kratt hakkas müts-müts väravast välja minema, kuid jäi otsekohe teivaste vahele kinni ning ähkis abitult, pingutades asjatult oma pirakat keret.

„Peremees, ma ei mahu läbi!" hüüdis ta.

„No kuidas sa siis nii abitu oled!" pahandas aidamees. „Litsu!"

„Mis ma litsun, kui ma istun kinni nagu punn näos!" vastas kratt. „Lõhu värav maha, siis saan läbi!"

„Mina pean sinu pärast väravat lõhkuma!" kirus aidamees. „Seda ma küll ei tahaks teha. Kas sa siis kuidagi ei saa punnitada!"

„Ei saa."

Ka Oskari naine Mall tuli õue.

„Mis siin on?" küsis ta.

„Mis siin ikka on! Näe, kratt kurask jäi värava vahele kinni nagu siga!" seletas aidamees. „Ütleb, et mina peaksin tema pärast aia maha lõhkuma! No mis ma teen nüüd?"

„Tule tuppa, küll hommikul peame aru," õpetas Mall. „Praegu on juba südaöö. Ega kratiga midagi ei juhtu, kui ta selle öö seal väravas seisab. Ongi hea, kui ta seal ees on, siis keegi ei saa sisse."

„Jah, nii on vist kõige õigem tõesti," leidis aidamees. „Ega ma öösel pimedas seda väravat nagunii lõhkuda ei näe. Lähme pealegi ära tuppa. Head ööd, kratt!"

„Peremees!" hüüdis kratt talle järele. „Oota!" Aga juba oli aidamees toas ning uks lükati riivi.

Kratt seisis terve öö väravas nagu tohutu mägi ja katsus end pidevalt lahti kangutada. Küll punnitas vaene mürakas ja loksutas ennast edasi-tagasi, aga ta oli väravas kinni nagu nael ja ei saanud kuidagi lahti. Pikkamisi hakkas kratis tõusma viha, ja nagu põrguloomadel ikka, muutus ühes sellega kuumaks tema pea. Juba tõusis silmadest ja kõrvadest auru. Mida suuremaks paisus raev, seda heledamalt lõi miilama põrgutuli krati südames. Ja kui ta siis hommikul korraga põlema lahvatas, oli terve aidamehe õu musta tossu ning taevani tõusvat leeki täis.

Aida-Oskar tormas esimesena välja, nägi tulekahjut, haaras kaevult ämbri ja kukkus kratile vett peale loopima. Aga tuli oli juba sedavõrd suur, et mõned ämbritäied ei teinud talle enam midagi ja leegid hakkasid nilpsama abihoonete järele. Elumaja oli küll seni veel otsesest ohust eemal, kuid kauaks sedagi.

„Appi, põleb!" karjusid aidamehe naine ja lapsed ning Oskar ise pildus muudkui vett, kulmud ja ripsmed mustad ja kõrbenud.

Siis hakkasid kohale jõudma ka esimesed abilised. Muna Ott hüppas üle aia ja karjus:

„Mis sa selle ämbriga jahid, Oskar, otsi sõel! Tuli on tarvis hoonetest eemale keerata, muidu on sul kohe punane kukk elumaja räästas!"

„Mall, too sõel!" kisendas aidamees ning naine jooksis tuppa ja tormas siis õue, sõel käes. Aidamees haaras selle pihku, kuid jäi siis nõutult vahtima.

„Ma ei mäleta enam, kuidas seda tehakse!" karjatas ta. „Tulgu keegi ja aidaku!"

„Anna siia!" ütles kohale jõudnud rehepapp. „Kuidas sa sihukesi asju tohid ära unustada!"

Ta võttis sõela, sülitas sinna sisse ja hakkas põleva krati ees edasi-tagasi kõndima, ise pomisedes ja sõela kõrgel õhus hoides. Ning siis pöördus tuul just rehepapi osutatud suunas ja ühes sellega tõmbusid leegid abihoonete ning elumaja juurest eemale. Aidamees pühkis tahmast nägu.

„Sa vaata reod!" sõimas ta kratti. „Oleks terve mu elamise tuhahunnikuks muutnud! Põrgupeni selline!"

„Aga mis asi see sul siin väravas õieti on?" küsis Muna Ott ja vaatas imestusega endiselt lõõmavat kratti, kes oli kõrgem kui elumaja. „Mille sa siia oled ehitanud? Mingisuguse torni? Kiriku mõtlesid teha või?"

„Ah, see on..." lõi aidamees käega. „See on lihtsalt üks... Üks asi. Pole kõne väärtki!"

„Kas see pole mitte kratt?" küsis rehepapp. „Üks hiiglasuur kratt, kelle on sünnitanud ennekuulmatu ahnus."

Ta andis sõela aidamehele tagasi.

„Nojah, tegelikult on ta tõesti kratt," nõustus Oskar alandlikult. „Ma tahtsin nalja pärast proovida, kui suur üks kratt üldse olla võib. Niisama, viguri mõttes."

„Vat ja viguri mõttes oleks ka paras olnud, kui sa oleksid paljaks põlenud," kostis rehepapp. „Jumal küll, kratt nagu mägi! See põleb sul siin väravas veel pool päeva."

„Kui sa puid juurde viskaks, õnnestuks sul ehk tuli jaanipäevani elus hoida," lisas Muna Ott.

Aidamees ei öelnud midagi, ainult sülgas leegitseva koljati peale vihaselt ning lõi söestunud väravapostid jalaga ümber.



23. november

Hommikuks polnud tuisk ikka veel vaibunud ning rehepapp mässis end tugevasti kasukate sisse, enne kui söandas nina välja lumemöllu kätte torgata. Kratt Joosep konutas ahjul, otsis oma paremast käest või õigemini vanast saunavihast kirpe ja uuris:

„Mis sa ometi viimasel ajal nii palju sagid? Varemalt aelesid teinekord terve päeva ahju ees ja imesid piipu. Nüüd oled justkui mustlane, ratsutad muudkui ringi."

„Jah, või ma praegu ei tahaks samamoodi rahus lesida ning mõtteid mõlgutada!" õhkas rehepapp. „Aga näe, pole aega. Noored oma armuvaluga sunnivad mindki liduma. Justkui kannikatest närivad, Hans ühest ja plika teisest – sina, vanarauk, ole aga mees ja jookse! Koerad on nende õed! Kuule, Joosep, tee õige üks väike trett ja muretse mulle tubli kausitäis putru ning klaas viina. Kui ma tagasi tulen, olen ma kindlasti luudeni läbi külmunud, siis tahaks keha kinnitada ning veidi hundijalavett rüübata."

„Küll ma toon, peremees," lubas kratt.



27. november

Rehepapp istus kolde ees ja tegi piipu.

Kupja surnukeha oli juba pestud ning kirstu pandud. Homme pidid olema matused.

Alles eile oli rehepapp matnud nõia. Homme tuli jälle kalmistu teekond ette võtta.

Rehepapp vahtis süvenenult tulle. Ta oli narritanud katku, vedanud surma ennast sageli ninapidi, petnud lugematuid kordi Vanapaganat ja kõiki teisi tigedikke. Nüüd olid paari päeva jooksul manalasse varisenud tema hea sõber ja noorepõlvesõbratar. Mõlemad olid surnud halba surma – nende hing oli viidud otse põrgusse. Tema, rehepapp, polnud saanud neid aidata.

„Teie tõug on loodud inimsoole nuhtluseks!" ütles ta oma kratile, vanale Joosepile, kes samuti tuli kolde ette oma luuavartest tehtud koibi soojendama. „Te ei mõtle muule kui inimesele kõrri kargamisele. Vana põrguperemees ees ja pisikesed sulased tagantjärele."

„Ise olete süüdi!" vastas kratt. „Kes see käsib põrgurahvaga asju ajada? See on inimeste endi viga. Arvate, et olete hirmus kavalad ja veate meid alati ninapidi, aga viimaks lähete juba liiga ahneks ja ükskord jääte ikka vahele."

„Jah, ei tasu teiega tegemist teha tõesti!" nõustus rehepapp. „Olete nurjatud ja õelad. Paras oleks teile kõigile tuli otsa panna ja ära põletada."

„Ise te meid teete!" turtsus vana kratt vastu. „Kas sa arvad, et krati ja puugi elu on kerge? Mulle üks tuttav puuk rääkis – teda sunniti iga päev piima järel käima, nii kui hommikul üles tõusis, nii pidi minema küla peale lehmade nisadest piima imema ja selle siis oma pererahvale kaussi oksendama. Sest polnud midagi – ega ükski puuk tööd ei karda, tegi mis kästi, imes ja oksendas, aga siis ühel päeval leidsid lapsed puugi sitta ja panid viguri pärast pihlakapulga sisse. Puuk jäi kinni – piim oli kõhus, aga välja oksendada seda ei saa, tee mis tahad! Peremees sõimab veel pealegi ja peksab kaikaga, et kus on piim ja kus on piim! Piim läks puugi kõhus hapuks, hakkas haisema – välja ei saa, tee või tina. Puuk hakkas paisuma, piinles..."

„Pea suu!" käratas rehepapp. „Mul lebab siin kirstus sõber, kellel sinu peremees kaela kahekorra keeras, aga sina patrad mulle mingist närusest puugist! Lõuad kinni!"

„Nojah, puugi ja krati hädad teid ei huvita," urises kratt. „Nemad peavad teid ainult orjama, aga kui siis selle töö eest õiglast tasu nõuavad – hinge, nii nagu kokku lepitud, siis on pahad pealegi! Te olete vargad! Varastate parunilt, varastate teineteiselt ja varastate põrgult, aga maksta ei taha kunagi."

„Meil pole, millega maksta," vastas rehepapp. „On vaid seesama, kokku näpatu. Ja siis veel elu – mis kõigub niigi pidevalt ämblikuniidi otsas. Mets on täis tonte ja hunte, tõved luuravad põõsastes, katk võib iga hetk sisse astuda, mõis kamandab oma tahtmist mööda. Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame seda igasugu vigurite ja trikkide abil uuesti näppama, et homseni hinges püsida. Kui me hakkaksime ausalt kõige eest maksma, mis meist siis saaks? Meid polekski, ja poleks ka sind, Joosep, sest keegi teine ei viitsiks vanadele luudadele ja saunavihtadele Vanatondilt hinge sisse kaubelda. Nad sõidaksid hoopis paadiga mööda tõrvikutest valgustatud jõge, mängiksid pilli ja laulaksid oma daamidele ning peaksid vahepeal lahinguid, kappaksid hobustel ning hukkuksid kangelastena, ning neist tehtaks laule ja nende näod raiutaks kivisse."

„Mis lollusi sa nüüd räägid?" küsis kratt imestunult. „Kust sa sellist jama kuulsid?"

„Ühelt lumest tehtud kratilt," vastas rehepapp. „Ta sai hinge tänu Hansule, kes tegi ta selleks, et lumest kratt teda varastamisel aitaks. Aga see elukas üksnes patras ja kõneles elust kaugetel maadel. Ta rääkis inimestest, kes iial ei valmista kratte, nii et nende juures saab ta olla vaid tumm vesi, mis muliseb mõttetult kaevus. Aga siin anti talle elu. Te peate meile tänulikud olema."

„Arvad, et parem on olla kratt kui vana luud?" küsis Joosep irvitades.

„Jah, arvan küll," vastas rehepapp. „Ja parem on olla varas, kes püsib hinges vaid näppamiste najal, kui aus maksja. Näe, Hans ja Minna on maksnud. On neil nüüd hea?"

„Küll sa ükskord teada saad!" naeris kratt Joosep. „Eks sinagi pead ükskord oma varanduse letile laduma."

„Pea suu, kratt!" ütles rehepapp. „Ma tean seda sinu loratagi hästi."


Made on
Tilda