Tegelane
Imbi
Ärni
Rehepapp
Kratt
Jumal
Vanapagan
Žanr
Komöödia
Õudusfilm
Draama
Muinasjutt
Ulme
ANDRUS KIVIRÄHK
Rehepapp ehk November
(katkend)
10. november

Mardipäev

Vastu hommikut muutus lumesadu nii tihedaks, nagu oleks kogu maailm topitud jahukotti - ümberringi polnud näha muud kui otsatut valget pöörist. Imbi ja Ärni olid öö läbi ringi kooserdanud ja marti teinud, nüüd liipasid nad väsinult kodu poole. Tee viis mööda rehepapi elamust ja korraga tuli Ärnile hea mõte.

"Eit, kuule, varastame rehepapilt puid!"

"Aa, see pole tõesti paha plaan! Paneme kelgu peale nii palju kui mahub ja veame kodu. Oi, Ärni, küll sa oled tark mees!"

"Lihtsalt tuleb silmad lahti hoida," kohmas Ärni tagasihoidlikult. "Teistmoodi vaene inimene elada ei saa, kohe tuleb nälg majja."

Nad hiilisid rehepapi õuele ja hakkasid puuriidast halge kelgule kuhjama, kiiresti ja osavalt nagu oma ala meistrid kunagi. Kratt Joosep vedas samal ajal toas ninaga õhku ja lausus:

"Peremees! Keegi varastab sult praegu küttepuid!"

"Kes see sihuke raisk küll võib olla?" imestas Sander. "Mine, lenda ja kae!"

Kratt tuhises läbi korstna välja, istus maja katusele nagu harakas ja vahtis Ärnit ja Imbit, kes püüdsid puudekuhja oma kelgul võimalikult kõrgeks kasvatada. Siis lendas Joosep tagasi tuppa ja kandis ette:

"Need on Imbi ja Ärni. Neil on pahupidi kasukad seljas, vist tulid marti jooksmast ja leidsid nüüd sinu ripakil puuriida. Mis ma teen nendega, kas kägistan ära?"

"Ei, ole nüüd, hull, kes see omaküla rahvast kägistab!" noomis rehepapp kratti. "Kaks poolemeelset inimest, kelle pealuusse ei mahu muu kui näppamine, mis neist ikka tahta. Ei, las nad laovad oma koorma täis ja hakkavad minema, siis sina hiili neile järgi ja tee nii, et nad ei jõuaks mitte koju, vaid tagasi minu juurde. See ei tohiks sul raske olla, ilm on isegi piisvalt hull, et ka ilma krati kunstideta õige rada kaotada."

"Saab tehtud!" kuulutas kratt ja lendas jälle sädemeid pildudes katusele. Vanainimesed olid oma noosi kokku kuhjanud ja liikusid nüüd aeglaselt värava poole - Ärni vedas kelku ja Imbi tõukas tagant.

Kratt lubas neil rahulikult väravast välja jõuda ning asus siis tööle. Ta mõtles lasta Imbil ja Ärnil end kõigepealt tublisti väsitada ja teha oma kelguga võimalikult suur ring. Ta lendas nähtamatuna mõned meetrid vanapaarist ees, loopis neile lund silma ja juhtis aeg-ajalt, Ärnil märkamatult käisest haarates, kelku metsa suunas.

"Kas me oleme ikka õigel teel?" küsis Imbi veidi aja pärast vaevatult.

"Millal ma enne koduteelt eksinud oleks?" käratas Ärni vihaselt vastu ja sumpas kubemeni ulatuvas lumes. Kelk muutus ikka raskemaks, sest lumi oli sügav ja lisaks puudele ning mardiks jooksmisega teenitud kraamile lösutas kuhja otsas ka kratt Joosep. Ta haaras vahetevahel Ärni läkiläki kõrvadest nagu hobuse ohjadest ning juhtis vaest vanameest ikka sügavamale võssa.

"Jumal, jumal, ma kukun varsti pikali ja suren siiasamasse!" halises Imbi. Ärni vandus. Kratt irvitas.

Kui ta oli lasknud õnnetutel puuvarastel tubli ringi teha ja ennast surmväsinuks sumbata, hakkas kratt neid tasapisi rehepapi elamise poole suunama ja vanainimesed allusid talle nagu lambad. Lumi tuiskas nende õhu ahmimisest ammuli suudesse, Imbi rohkem rippus kelgu taga, kui et oleks seda tõuganud ja Ärni vedas kelku vaid hiiresammude kaupa. Kratt hakkas vanapaariga sehkendamisest ära tüdima, ta soovis, et nad juba kiiremini rehepapi juurde jõuaksid, seepärast hüppas ta koorma otsast maha ning pani ise käed külge. Nüüd liiguti edasi hoopis jõudsamalt, Imbil ja Ärnil tekkis taas lootus eluga koju jõuda ning kui nad viimaks endi ees talumaja märkasid, siis oli rõõm suur.

"Noh, eit!" hüüdis Ärni. "Olemegi kodus! Pole mina veel õigelt teelt eksinud ega eksinud seegi kord! Mul on koera nina!"

Aga suur oli tema hämmastus, kui ta lähemale jõudes nägi, et see värav kuulub hoopis rehepapile, kes seal ka ise mõnusalt naeratades seisis ning tulijaid lahkelt tervitas.

"Tere, tere, armsad Imbi ja Ärni!" lausus ta. "No mis imeasju teie siis niisuguse hullu ilmaga ajate? Kas tõesti tõite mulle küttepuid? No mis puhul siis sedasi? Kas tõesti mardipäevaks? No olge te tuhandest tänatud, head inimesed! Näe, räägitakse, et ligemesearmastus olevat tänapäeval sootuks maailmast kadunud - see on ju puhta vale! Kuldseid südameid on veel küll ja küll! Joosep, ole hea, vea see kelgutäis puukuuri!"

Imbi ja Ärni seisid nagu kaks lumememme, ja ainult ägisesid tasakesi. Rehepapp võttis puukoorma otsast nende kotid, mis olid täis mardiks jooksmisel kogutud vara, ning pistis nina sisse.

"Ja mis see veel tähendab!" imestas ta. "Õunad ja saiad ja kompvekid ja uhiuued särgid, ja oh, ma ei jõua kõike kokku lugedagi, mis siin kottides peitub! Kas see kõik on mulle? No sellist kulu poleks teil küll tarvitsenud teha, aga aitäh igal juhul! Mis heast südamest on toodud, see tuleb ka rõõmsasti vastu võtta. Joosep, vii kotid tuppa, täna õhtul hakkame maiustama ja kiidame iga suutäie juures Imbi ja Ärni suurt heldust!"

Ja ta surus vanainimestel tugevasti kätt ning läks majja.

Imbi ja Ärni jäid täiesti põrmustatuina maha. Nad seisid rehepapi väravas veel kaua, liikumatult, suutmata uskuda oma koledat ebaõnne ja häbistavat kaotust. Alles hulga aja pärast võtsid nad jalad alla ning kõndisid aeglaselt, teineteisele sõnagi lausumata koju.

Made on
Tilda