Kaart

Kratt

Kratt on mütoloogiline, ent "Rehepapi" maailmas täiesti argine olend, kelle peamiseks ülesandeks on oma peremehele igasugu kraami kokku varastada. Sellele viitab ka üks krati nimetustest - varavedaja. Nagu põrgurahval ikka, on ka krattidel nimetusi palju – näiteks puuk, tulihänd, pisuhänd ja lihtsalt tont.

Krati retsept

Kratt tuleb kokku klopsida erinevatest majapidamises leiduvatest esemetest. Eluvaimu kratile tuleb aga küsida Vanapaganalt, kes nõuab vastutasuks krati omaniku hinge. Tehingu kinnituseks on kolm tilka verd vasaku käe sõrmest. Pärast krati surma tuleb Vanapagan omaniku hingele järele. See saatus tabas ka Hansu, kel ei õnnestunud Põrgu pealikku punasesõstra mahlaga haneks tõmmata. Punasesõstra mahla asemel kasutati vanakurja petmiseks teisigi punaseid mahlu, aga ka kukeverd jms.

Krati pidamine

Kratid ei söö kuigi palju, kuid teovõime on neil tohutu. Neid peab pidevalt tegevuses hoidma, muidu läheb kratt rikki – ei kuula enam peremehe sõna ja võib isegi elu kallale kippuda. Seepärast andsid Aidamees Oskar (romaanis) ja Räägu Rein (filmis) oma rikkis kratile võimatu ülesande leivast redel ehitada. Kui kratt peremehe antud tööd täita ei suuda, põleb ta ära.

Kratt kultuuris

Põnevalt ja põhjalikult on krattidega seonduvat avanud folklorist Marju Kõivupuu Estonias etendunud balleti "Kratt" kavalehel ja raadiosaates "Veel üks maailm". Vanematest käsitlustest vaata Matthias Johann Eiseni selgitusi siit ja siit.

Kratt romaanis

"Kratt ei saa niisama lennata," seletas vana kratt Joosep. "Tema vajab käsku. Aga käsu peab andma peremees. Minu peremees oli kärvand, keerasin tal nina kukla taha, kui ta mulle enam miskit tööd ei mõistnud anda ja vanatühi sai ta hingekese endale". […]

"Täismees ei jää kunagi ühelegi kratile alla. Mina olen teisi teinud sadu, ja alati puhtalt välja tulnud. Siin on omad nõksud."

Rehepapp

Rehepapiks nimetati mõisa palgalist, kellel oli mitmeid erinevaid ülesandeid, sh reheahju kütmine. Eestlaste rahvalugudes ja kirjanduses on rehepapp tuntud kui riukalik tegelane, kes on võimeline ülekavaldama nii oma peremeest kui Vanapaganat ennast.

Rehepapp kirjanduses

Andrus Kivirähki Sander on oma eelkäijatega võrreldes omajagu vaoshoitum kuju, ent kavaluse poolest neile alla ei jää. Romaani menu lainel tulid laiemasse kasutusse väljendid "rehepaplus" ja "rehepappi tegema", hakates tähistama lühinägelikku ja omakasupüüdlikku sahkerdamist.

Rehepapp romaanis

"Noh, kus see hädaline siis on?" kostuski ukse poolt kellegi hääl. See oli siiski oodatud rehepapp, mitte veel surm. Juba päris vana mees, aga ikka kõbus, tubli kepp käes. Ta astus tuppa ja vangutas sulast nähes pead. […]
"Piiri peab pidama, mitte labidaga suhu ajama. Ma olen näinud küll, mis te seal mõisa sahvris teete. Nisuke tunne, nagu poleks elu aeg palakestki alla saanud, kõik muudkui suhu!

Mõis

18. ja 19. sajandil oli pea kogu väljaspool linnasid asuv Eesti ala mõisate vahel ära jaotatud. Olgugi et on levinud mõisate seostamine eeskätt maarahva rõhumisega, on nende mõju meie kultuurile olnud mitmekesine.

Kes mõisas töötasid?

Mõisa ülalpidamisse kaasati ka talupoegi: kubjas sundis teisi talupoegi tööle; kilter oli kupja abiline; aidamees valvas mõisa vara; kärner hooldas aeda. Töö mõisas võis küll kergendada koormisi, kuid tekitas samas vaenu ülejäänud maarahva silmis. Suhtumist nendesse ametitesse ilmestab vanasõna: Kubjas, kilter, aidamees – need on põrgus kõige ees.

Mõisad Eestis

Nii Eesti loodus- kui ka kultuurimaastiku kujunemises on mõisatel ja sellega kaasneval elukorraldusel tähtis roll. Uuri lisaks ka Eesti mõisaportaali ja külasta filmi võttepaiku Kolga ja Malla mõisa ja Luke mõisaparki.

Lumemees

Lumemeest võib pidada kultuuriruumis rändavaks karakteriks, keda kohtame väga erinevates tekstides. "Rehepapi" loos on tema rolliks vahendada lugusid teistsugusest "võõrast" maailmast.

Lumemees kirjanduses

Lumemees jutustab Hansule ja Sandrile rüütlitest ja südamedaamidest, võitlustest draakonitega, aadliprouade keelatud armastusest. Need klassikalised Lääne-Euroopa süžeed kannavad endas n-ö kõrge kultuuri ideid ja aateid, kuid mõjuvad soome-ugri folkloori taustal ning külaelu karmis ja pragmaatilises reaalsuses mõistetamatu võõrkehana. Selles maailmas ei pea lumemees isegi kevadeni vastu, vaid sulab juba novembris. Kel lumemehe ja teiste muinasjuttude tegelastüüpide vastu suurem huvi, leiab põnevat materjali Jack Zipesi (2007) raamatust When Dreams Came True: Classical Fairy Tales and Their Tradition.

Anderseni lumemees

H. C. Anderseni loo „Lumemees" (1861) peategelane unistab kogu oma elu kuumast ahjust, kuna tema sisse on peidetud ahjuroop. Andersen on tuntud oma ilukirjandusliku võtte poolest anda elututele asjadele kõnevõime. Tema juttudes mõtisklevad näiteks tänavalatern, sukanõel ja lumememm keeruliste filosoofiliste küsimuste ning ühiskondlike probleemide üle.

Lumemees romaanis

"Kus sa oled õppinud sedasi rääkima, kratt?" küsis ta.

"Kõikjal," vastas lumememm naeratades. "Olen voolanud jõena keset iidseid linnu, olen sulisenud purskkaevuna imeilustate losside aedades, olen lennanud auruna üle merede, sadanud vihmana alla ning kandnud endas tohutuid laevu. Praegu olen ma lumi, ja esmakordselt sain ma võime rääkida. Tänu sinu meisterdatud suule, peremees! Ma olen sinu ees tuhat korda tänuvõlglane!"

Rehepapp stiili ja huumori omapärast

Rehepapi maailma võib pidada postmodernistlikuks. Sellele on omane n-ö kõrge ja madala stiili segunemine, eklektilisus ja kultuurikogemuse ümbermõtestamine. Kehtivatesse kultuurinormidesse nagu religioossed dogmad ja rahvuslikud müüdid, suhtutakse postmodernistlikes tekstides irooniliselt. Postmodernismi iseloomustab ka tsitaadilisus.

Uus rahvuskangelane?

Eesti rahvusmüüdi kangelaseks on kujunenud ausalt tööd rügav talupoeg, kes on pikki sajandeid pidanud taluma võõra isanda piitsa. "Rehepapi" maailmas on aga eestlane kujutatud varganäo ja petisena. Kivirähk ise on aga oma teose kangelasi kaitsnud öeldes, et „nad on hoogsad, ettevõtlikud ja kavalad - mida enamat saabki nõuda ühelt väikerahvalt, kellel puudub lihtsalt see mass, mida on vaja kangelastegudeks".

Rahvapärimuse must huumor

Rahvapärimus võib näida sünge, julma ning vastuvõetamatuna tänapäeva perspektiivist. Näiteks sulase Jaani püüd väljaheidetest valmistatud pirukaga toatüdruk Luise südant võita. Taolist sorti armukook on rahvakultuuris levinud nähtus. Usuti, et selleks, et teist endasse armuma panna, tuli talle osake endast sisse sööta. Nii on Jaani katse „sokulaadi piruka" abil armastust leida rahvapärimuse kontekstis igati mõistlik tegu.

Iroonia romaanis

"Kuidas nad siis sinu püksid on?"

"Aga kelle veel? No muidugi, sinu omad ka! Need on kõigi eestlaste omad, sest me elame Eestimaal ja kõik, mis siin leidub, on meie oma! Kas ma pole sulle rääkinud meie muistsest vabadusest, meie suurtest kuningriikidest ja kuningas Lembitust, kes oli omal ajal kõige tähtsam ja võimsam mees terves maailmas! <...> Mina olen kõigest hoolimata eestlaste kuninga Lembitu järeltulija, ning järelikult kuuluvad paruni aluspüksid mulle!"

Saun

Saun on rahvapärimuses tähtsal kohal. Ühtaegu on see seotud nii valguse kui varjuga, nii puhtuse kui räpaga, sünni kui ka surmaga. Eestis ei ole saun mitte ainult lõõgastumispaik vaid ka kõige erinevamate traditsioonide kese.

Saun ja surnud

Erinevate maade rahva- ja kirikukalendrites võib leida hulganisti päevi, mis on pühendatud kadunukeste meenutamisele. Ka näiteks kolli- ja kommipidu – Halloween on ajalooliselt seotud hoopis surnud esivanemate mälestamisega. Eestis tähistatakse hingedepäeva 2. novembril ja vana kombe kohaselt tuleb teisest ilmast tulnud külalised maitsva söögi ja köetud saunaga tervitada, et nood võtaksid enda kaitsta kodu, põllumaad ja karjaloomad.

Kuidas teistes kultuurides kombeks on?

Venemaal on õigeusu kombed tugevasti soetud paganlike uskumustega. Surnud sugulasi peetakse meeles enne tähtsamaid kirikupühi. Valgevenes kannab kadunukeste meenutamise püha nime Dziadõ, mis otsetõlkes tähendab „vanaisad". Sarnaselt eesti kommetele, ühinevad ka seal kadunukesed sel päeval oma perekonnaga, et pärast pimeduse saabumist koos pidulauda istuda.

Kanad saunas

Linde seostatakse sageli surmaga. Slaavlaste uskumuste kohaselt lendab hing pärast surma taevasse lõokese või tuvi kujul. Eestis kuulus matmiskommete hulka kana ohverdamine. Usuti, et linnu hing on kadunukesele saatjaks teise ilma, kes ühtaegu valvab ka selle üle, et lahkunu kedagi elavatest endaga kaasa ei võtaks.

Saun romaanis

Hinged läksid aga sauna. Laud oli kombe kohaselt kaetud ja esivanemad noogutasid rahulolevalt - siin majas peeti neid kenasti meeles ja austati nagu kord ja kohus.
***
Mitte igal hingel polnud tare, kus teda oodati ega kuumaks köetud sauna, kuhu oli valmis pandud tubli toit ning parimad kasevihad.

Katk

Katku ehk musta surma on kirjeldatud juba Piiblis. Kõige hirmsam katku pandeemia leidis Euroopas aset 14. sajandil, mil must surm pühkis maamunalt 25 miljonit inimest ehk kolmandiku toonasest populatsioonist. Viimane katkupuhang toimus Eestimaal 18. sajandi alguses, mille tagajärjel vähenes siinne elanikkond 150 tuhandeni.

Miks katk kitsekujul käib?

Usuti, et katk võib muuta end kas kitseks või võtta naisterahva kuju. Eestis on levinud rahvajutu motiiv kitsest, kes tuleb talusse küsimusi esitama.
Sisse astudes ütelnud kits: „Ime, ime – naine kastab leiba." Kohe vastanud naine: „See pole ime, et naine leiba kastab, vaid see, et kits kõneleb." Suure-Jaani 1926 (Folkloor.ee)
Katkust pääseb vaid see, kes oskab anda tabava vastuse. Vastus peab olema selline, millest katk aru ei saa või sisaldama pilget. Teistestki katkukujutelmadest on pikemalt kirjutanud Tiit Tuumalu.

Teistes uskumustes

Venemaal, aga ka Poolas ja lõunaslaavi rahvastel on sügise hakul loomakatk käinud ringi naisena, kellel on käes sõnnikuhark. Ta varjab end metsades ja soodes hilissügiseni, kuni loomad enam karjas ei käi. Siis hakkab ta lautadesse tikkuma. Ise katk loomade juurde ei lähe, vaid laseb meestel ennast sõnnikuhargi kujul lauta viia, põhjustades seal algul loomade põdemajäämise ning lõpuks suremise.

Katk ja jõgi

Ka katku viimine üle jõe on Euroopa kultuuris populaarseks süžeeks. Näiteks on Prantsusmaal tuntud legend „Ellianti katk". Legend räägib tüdrukust, kes palub parvemehel end üle jõe teisele kaldale viia lubades vastutasuks mehele anduda.

Katk romaanis

"Aitäh, onuke, et sa mu üle jõe tõid! Tänuks said kiire surma!"
Ning üks valge kits - sama valge, kui olnud võõra tütarlapse kleit - jooksis mökitades küla suunas.

Libahundid

Jutte inimestest, kes end hundiks muundavad, leidub kõikides piirkondades, kus susid elutsevad. Vanimad legendid libahuntidest pärinevad antiikkirjandusest ja skandinaavia saagadest. Keskajal oli lisaks nõiajahile levinud ka libahuntide jahtimine, mille tulemusel hukati Euroopas sadu inimesi. On säilinud allikad protsessidest ka Tallinnas.

Kuidas libahundiks saada?

Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saada nõia loitsimise (needmise) läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades (hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine). Merili Metsvahi on põnevalt kirjeldanud 17. sajandi lõpul end libahundiks tunnistanud läti talumehe Thiesi lugu.

Libahundid Eesti kultuuris

1911. aastal esietendus Endla teatris August Kitzbergi tragöödia „Libahunt". Selles traagilises loos „oma" ja „võõra" vastandusest ning sellest, kuidas inimesed kipuvad vihkama seda, mida nad ei mõista, on palju sarnast ka "Rehepapi" maailma armulooga.

Libahundid folklooris

Usuti, et libahundid murravad koduloomi, harvem ka inimesi. Arvati, et libahunte eristab tavalistest huntidest valge märk kaelal – jälg kaelas kantud sõlest, preesist vms ehteasjast.
„Perenaene võtnud kapist ühe veikese poti, pannud laua peale, teinud akna lahti. Siis võtnud potist, pinslega tõmbanud mokkade peale ja suur hunt jooksnud perenaese asemel kambri aknast välja." Ambla khk. 1893 (Folkloor.ee)

Libahundid romaanis

Hundina oli hea. See oli parim meelelahutus, mida Liina teadis. Isa oli talle hundisalvi kinkinud nimepäevaks, ja õpetanud seda kasutama, tõsi küll, ennekõike selleks, et perel ikka värske liha laual oleks. Kuid isa ei pannud ka pahaks, kui Liina vahel niisama kallist salvi kulutas. (lk 87-88)

Vanapagan

Kuradi kuju võib kultuuriti erineda. Võrreldes Piibli Kuradiga on eesti mütoloogiast tuntud Vanapagan sageli kujutatud rumalavõitu tegelasena, keda on lihtne petta. Eesti folklooris on levinud süžee kavalast sulasest nimega Ants, kes Vanapaganat ninapidi veab. Samuti esineb Vanapagan ka muistendites Saaremaa vägilase Suure-Tõllu kohta.

Kivirähk ja Vanapagan

Vanapagan esineb tegelasena teisteski Kivirähki teostes. „Põrgu väravas" (2004) on Kalevipoeg ja Sarvik kujutatud kahe vanakesena, kes vaikselt oma päevi õhtule saadavad. Lisaks kirjutas Andrus Kivirähk uuesti lahti ka Suure Tõllu eluloo (2014), kus vägilane oma vaenlase Vanapaganaga võitleb.

Vanapagan eesti kirjanduses

Vanapagana tuntumaks portreeks eesti kirjanduses on küllap Tammsaare viimane romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939). Maa peale inimese kujul lunastust otsima tulnud Vanapagan satub selles omakasupüüdlike ja õelate külaelanike keskele, kellest kõige nurjatum on Kaval-Ants. Õndsaks tal saada ei õnnestugi. Loe lähemalt siit.

Religioon ja maagia

„Rehepapi" maailmas on kristlus tugevasti põimunud rahvausuga. Külaelanikud mõtestavad kristlikke sümboleid ja tavasid ümber ning täidavad need maagiliste tähendustega, uskudes näiteks, et armulaualeivast tehtud püssikuul tabab jahil alati oma sihtmärki. Eesti folkloorist leiame näiteks, et peotäis kirikuaia mulda aitavat rahustada lapsi; haiget hammast saab ravida, kui puhuda kõvasti läbi kiriku võtmeaugu ning altarilt võetud küünlaga saavat lahti kõrvavalust.

Vanapagan romaanis

„Mis sul selle jumalaga asja! Käid muudkui palumas, aga mis ta sulle selle palumise peale andnud on? Vaata kui hea on Vanakuradiga kaupa teha - sina annad talle verd, tema jälle vastutasuks seda, mida sulle kõige kibedamalt tarvis läheb, pole seal mingit palumist ega lunimist, asjalik täitsameeste äri!"

Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähk (1970) on kahtlusteta käesoleva sajandi menukamaid ja auhinnatumaid Eesti kirjanikke. Tema loomingut iseloomustavad kergesti jälgitavad lood, dialoogid ja tegevustikud ning selgelt äratuntav huumor.

Kivirähki maailm

Kivirähki töid iseloomustab eri maailmade nihestav kokkusulatamine - realistlikud ja mütoloogilised tegelased ei vastandu ega peegelda teineteist, vaid elavad otsekui iseenesest mõistetavalt koos.

Kivirähk Sarneti "Novembri" kohta

Andrus Kivirähk on leidnud, et režissöör Sarnet on tabanud tema romaani tuuma. Samuti on ta esile toonud nii filmi visuaalse külje kui ka stsenaarsed valikud. Vaata lisaks videointervjuud ning reportaaži filmi esilinastuselt.

Rainer Sarnet

Rainer Sarneti (1969) on kaasaegse Eesti kino üks mitmekülgsemaid autoreid, kes on lisaks filmidele loonud ka draamalavastusi (Von Krahli teatris) ja koomikseid (koos Rein Pakuga). Tema karjäär ekraanikunstide vallas algas juba enne õpinguid animatsioonistuudios Stuudio B.

Sarneti maailm

Sarneti teosed põhinevad tihti kirjanduslikel allikatel. Nende hulgas on hiina 16.-17. sajandivahetuse autori Pu Songlingi muinasjutulised novellid (diplomitöö "Libarebased ja kooljad"), Fjodor Dostojevski suurromaan ("Idioot") ja eesti nüüdisautori Aidi Valliku noorteromaan ("Kuhu põgenevad hinged").

Sarnet "Rehepapi" kohta

Rainer Sarneti nägemuses eristab kirjandust ja filmi eeskätt see, et esimene on keelepõhine, teine aga ehitub pigem tegevustest. "Rehepapi" keel on muhe ja koomiline, kuid tegevused pigem kurvad ja õudsed. See ongi põhjuseks, miks komöödia element ekraniseeringus tahaplaanile nihkus ning morbiidsed toonid domineerima jäid. Loe Sarneti intervjuud pikemalt.

Info kaardi kohta

Kunstiteose mõistmiseks ei piisa alati vaid tekstist endast. Sageli on meil arusaamiseks vaja täiendavaid selgitusi selle kohta, kuidas teos on loodud, kuidas see suhestub teiste tekstidega kultuuris ning milline on teose ajalooline kontekst.

Teie ees olev kaart pakub lisateavet „Rehepapi maailma" kohta. Andrus Kivirähki romaan „Rehepapp ehk november" ja Rainer Sarneti film „November" moodustavad üheskoos kunstilise ruumi, mille mõningad tähenduslikud elemendid oleme siinkohal teile tutvumiseks ära kaardistanud.

Siit saate lugeda selle kohta, kes või mis on kratt; mis roll on rehepapil külaelus; miks katk kitse kujul ringi käib; miks esivanemate hinged kanadena saunas leili viskavad ja palju muudki huvitavat.

„Rehepapi maailma" avastamist võite alustada kaardil ükskõik millisest punktist. Lihtsalt vajutage esiletõstetud kujutisele ning tutvuge avanenud slaididega. Slaididel oleme välja toonud vaid olulisema. Kõigil, kel sügavam huvi, saavad linkide kaudu teemaga ka lähemalt tutvust teha.

Lisaks maksab meeles hoida, et suulises kultuuris, kus rahvalood levisid, iseloomustab tekste ja tähendusi palju suurem varieerumine võrreldes kirjas fikseerituga. Nii oleme mõneski kohas välja toonud teadmiste ja uskumuste enamlevinud versioonid, kuid tegelikkuses olidki need justnimelt versioonid mitmete teiste hulgas.