Tegelane
Imbi
Ärni
Merilehm
Oskar
Jumal
Vanapagan
Žanr
Komöödia
Õudusfilm
Draama
Muinasjutt
Ulme
ANDRUS KIVIRÄHK
Rehepapp ehk November
(katkend)
13. november

Hommik nägi kahte pisikest kogu läbi paksu lume sumpamas. Need olid Imbi ja Ärni. Neil oli kaasas pikk ohelik ja nad sammusid otsejoones metsa poole. Aidamees talitas oma õuel ning tuli neid värava juurde kaema.


***

Nad olid jõudnud mereranda.

Meri oli kalda lähedalt jääs, kuid kaugemalt vaba, ning mustendas jubedalt. Kuid sinna polnud aidamehel asja isegi vaadata - kogu tema tähelepanu köitsid seitse-kaheksa sinist lehma, kes seisid kaldal ja lakkusid lund.

"Need on ju merilehmad!" sosistas ta. "Oi juudase-jumal! Merekuninga enda kari! Nad söövad talviti lund ja lakuvad suviti hommikust kastet ning annavad piima rohkem kui ükski inimese lehm! Sarviku saba ja kabjad! Kust need neetud Imbi ja Ärni küll sellised aarded välja nuuskisid!"

Ta heitis kõhuli ühe lumme tuisanud rannamänni taha ja vahtis põnevusega, mida vanainimesed lehmadega peale hakkavad. Oli üldteada, et merilehma kinni püüda on peaaegu võimatu, esimese ohu korral jookseb ta tuhatnelja merre ja viskub pea ees lainetesse. Aga Imbi ja Ärni nihkusid tasakesi lehmade poole, laulsid midagi heleda häälega, tegid kätega rahustavaid liigutusi. Lehmad jätsid lume, ei lakkunud seda enam, vaid vahtisid umbusklikult lähenevaid inimesi. Imbi ja Ärni hargnesid - üks liikus aeglaselt paremale, teine vasemale. Nad püüdsid lehmadele selja taha pääseda.

"Seda ju on räägitud tõesti, et kui inimesel õnnestub merilehma ümber üks ring ära kõndida, siis lehm enam merre ei saa," pomises aidamees, ise vaevu hingata söendades. "Kavalad on nad, pärglid, ja osavad! Aga ahned ka - kas tõesti on neil vaja kogu see kari kinni püüda! Kuhu nad need panevad? Kodus riidekirstu või?"

Kuid lehmad ei lasknud asjal nii kaugele minna. Korraga ammus üks neist, nii et see kõlas kui merekohin. Samal hetkel tõstsid kõik elukad sabad selga ja põgenesid avamere poole nagu sinised liblikad. Imbi ja Ärni hakkasid karjuma ja jooksma.

"Kiiresti, kiiresti!" kisas Imbi. "Tee vähemalt ühele neist ring peale!"

"Ruttu, eit!" karjus Ärni vastu. "Võta jalad kõhu alt välja!"

Ja viimasel hetkel õnnestus neil ühe sinise lehma teele viskuda, pea ees, suud ja silmad lund täis. Lehm põrkus tagasi otsekui nähtamatu tõkke ees ja hakkas jooksma mööda Imbi ja Ärni jalgadest lume tramnbitd ringjoont. Ta ei pääsenud sellest lõksust välja.

Vanainimesed juubeldasid ning sidusid lehmale oheliku kaela. Aidamees ajas end samuti püsti ja nuuskas nina.

"Hästi tehtud!" kiitis ta omaette pobisedes Imbit ja Ärnit. "Nüüd on minu ülesanne see lehm neilt veel enne kodu jõudmist kätte saada."

***

Imbi ja Ärni kõndisid tagasi küla poole, sinine merilehm ohelikku pidi järel. Meel oli rõõmus ja Imbi ümises isegi vaikselt laulda, ehkki teadis, et metsas on igasuguse hääle tegemine ohtlik - kollid, külmkingad ja hundid võisid kohale ilmuda ning su pintslisse pista, rääkimata igasugustest tõvedest, kes ainult seda ootasidki, et inimene suu lahti teeks. Siis on ju hea sealt august konnana sisse karata ning asuda inimeselast vaevama ja piinama, kuni temast paljas luu ja nahk järel. Aga rõõm ilusa ning piimast pakitsevate udaratega merilehma üle oli nii suur, et lausa tõi laulud suule. Niimoodi Imbi tasakesi jorutaski, kui korraga märkas lumme tallatud teerajal üksikut pastelt.

"Vaata, vanamees! Pastel on maas!" hüüatas Imbi ja jäi seisma. "Imede ime! Kes selle nüüd keset talve ära kaotas!"

"Kahju, et üksainus, muidu oleks jalavarjud priilt käes!" ütles Ärni. "Võiks muidugi selle ainsagi võtta, ehk kulub millekski ära?"

"Mis sa ikka ühe pastlaga peale hakkad?" arvas Imbi. "Lase olla. Sest mine tea, kas see ongi pastel. Minu ema rääkis ikka, kuidas katk omal ajal külla tuli - võttis kah mingi tarviliku eseme kuju ja kui keegi siis selle üles korjas ja külla tõi, siis oligi katk majas ja hakkas tapma, nii et ainult minu ema ihuüksi alles jäigi! Las see pastel vedeleb peale, ärme hakka sitta kiskuma."

Ja vanapaar kõndis edasi, kuuse tagant aga ilmus nähtavale aidamehe paks ja naeratav nägu. Ta jooksis kiiresti pastlani, ise veidralt hüpeldes, kuna üks jalg oli ju paljas. Mõlemad pastlad jälle jalas, kiirustas ta tagasi võssa ning pistis punuma, et Imbist ja Ärnist metsa vahel ette jõuda.

Veidi aja pärast avastasid vanainimesed, kes koos lehmaga aeglaselt oma kodu poole kõndisid, tee pealt uue pastla.

"Vaata nüüd, eit!" hüüdis Ärni süüdistavalt. "Oleks me esimese pastla üles võtnud, oleks meil nüüd paar koos! No oled sina ka ikka üks kana! Muudkui räägid oma katkujutte! Kas see pastel on jälle katk või? Sinu arust on mets katkusid täis või, nagu suvel mustikaid?"

"Ei tea midagi," vastas Imbi, keda ka ennast hakkas vaevama esimese pastla maha jätmine. "Katk on kaval haigus. Aga noh, isegi kui see on pastel, ega me tagasi ka ei hakka minema. Kõige tähtsam on lehm ruttu sooja lauta toimetada. Ta juba tahab lüpsmist Las need pastlad vedeleda pealegi!"

"Noh, hea küll, lehma pärast jätan ma tagasi minemata," nõustus Ärni. "Aga ma tulen pärast, õhtu poole, siia tagasi, ja korjan need pastlad ikkagi kotti."

"No see on teine asi!"

Ja vanapaar jätkas teed, aidamehe nägu aga, mis nüüd kuuskede keskelt värske tuule kätte ilmus, polnud enam sugugi naeratav. Aida-Oskar oli hoopistükkis üsna morn, sest tema oli lootnud, et Imbi ja Ärni teist pastelt nähes lehma puu külge seovad ja tulistjalu esimese järele liduvad. Siis pole muud kui võta haruldane sinine loom ja jaluta temaga oma lauta. Aga nüüd tuli uusi vigureid otsida.

Mõni aeg hiljem nägid Imbi ja Ärni, et keegi paks mees on ennast tee äärde üles poonud.

"Kae, eit!" ütles Ärni ja müksas Imbit. "Üks ripub!"

"Jah, ma juba nägin!" vastas Imbi. "Küll on kole! Noh, rahu tema hingele! Ju on vaesus ja viletsus ta sellise patuni viinud!"

"Kui ma pasteldele järele tulen, siis tõmban tal püksid kah jalast, need tunduvad päris uued olevat, mulle parajad kirikus käia," lubas Ärni poodut hindavalt silmitsedes.

Nad vantsisid edasi. Ei kulunud palju aega, kui Ärni üllatunult naeris ja sõnas:

"Jälle üks poodu!"

Tõepoolest, tee ääres, kuuse otsas, kõlkus taas keegi mees.

"Imelugu, et neid nii palju on!" vangutas Imbi pead. "Eks rippugu temagi Jumala kaitse all!"

"Veel ühed püksid;" pomises Ärni endale nina alla.

Teekond jätkus. Küla polnud enam kaugel, kui Ärni jälle kord hääle puhtaks köhatas ja lausus:

"Näed, eit! Juba kolmas!"

"Mis sa ajad!" hüüatas Imbi ja trügis Ärnist mööda. "Ja ongi, Issand halasta! Juba neli poodut! Seda ilmaime küll!"

Järjekordne keha rippus peaaegu samas asendis, mis eelmised, pea rinnale vajunud ja nägu varjus. Ärni jäi eide sõnade üle mõtlema ja raputas pead:

"Ei, ei, vanaeit, nüüd sa vassid! Mis neljas! See on kolmas poodu! Kahte nägime ennist, ja nüüd on siis kolm täis nagu kirikus."

"Minu arust on see küll juba neljas!" kinnitas Imbi. "Jumal, jumal, kus neid siis ainult kaks oli! Ikka rohkem! Jaa, see on neljas, päris kindlasti!"

"Enne surma lähed veel nii lolliks, et ei jaksa pooduid kokku lugeda!" vihatas Ärni. "See on kolmas! Enne oli kaks ja nüüd on kolm. Võib-olla näeme täna veel neljandatki, aga praegu on pooduid kokku kolm ja aamen."

"Uih, vanamees, kui me veel mõnda poodut näeme, siis on see ju viies!" naeris Imbi mõrult. "Neli ja üks teeb ju kokku viis!"

"Kus sul on need neli! Kolm on ju!"

"Oi, vanamees, vanamees! Ära mine ogaraks! Kas sa arvad, et ma ei saa poodute lugemisega hakkama? Küll saan, väga hästi isegi!"

"No kui nii, siis läheme praegu tagasi ja ma vaatan, kuidas sa neid loed!" teatas Ärni. "Tule! Seo lehm siia puu külge, ja käime ära!"

"Minugi poolest!" nõustus Imbi. "Lähme! Ja ma võin käe piibli peale panna ja kuulutada tervele ilmale, et pooduid oli neli!"

"Siis hammustab piibel sul käe otsast, sest sa oled kuulutanud valet. Tule nüüd! Ja pea meeles - see poodu siin on nüüd number üks! Lähme, loeme teised ka üle!"

Ning sidunud oma sinise merilehma puu külge, kiirustasid Imbi ja Ärni mööda tuldud teed tagasi, et lugeda kokku metsas kõlkuvad poodud.

Kuid üle ühe nad neid kokku ei saanudki, ja see ainuski ronis otsekohe puu otsast alla, sirutas liikmeid, sõlmis lehma kuuse küljest lahti ja hakkas kiiresti-kiiresti küla poole astuma. See ellu ärganud poodu oli paks ja punase näoga, ning ta viis lehma oma lauta, sidus sinna kinni ja tuli siis rahuolevana tuppa, kus naine Mall talle kapsasuppi ette tõstis ja päris:

"Kus sa, Oskar, siis olid kõik see aeg?"

"Eks mine lauta ja vaata, missuguse imeeluka ma sulle muretsesin!" vastas aidamees laialt naeratades ning oh seda rõõmu, mis sel õhtul aidamehe kodus valitses.

Imbi ja Ärni majas oli aga päris vaikne ning isegi tuld ei võetud üles.



Made on
Tilda