Tegelane
Rehepapp
Kaarel
Haigus
Jaan
Jumal
Vanapagan
Žanr
Komöödia
Õudusfilm
Draama
Muinasjutt
Ulme
ANDRUS KIVIRÄHK
Rehepapp ehk November
(katkend)
8. november

***

Samal ajal piinles Koera Kaarel toas halla küüsis. Palavik raputas kurnatud keha, käed värisesid nii, et vesi, mida ta kruusist juua püüdis, loksus tekile.

"Miks mind küll sedasi vaevatakse!" küsis Kaarel valju häälega. "Halasta, halla isand või emand, kumb sa just oled, mina ju ei tea. Heida armu ja lase mind vabaks!"

Keegi oleks nagu naernud - vastiku, ilkuva häälega. Kaarel nuuskas nina ja lõdises edasi, kui uks käis ja rehepapp sisse astus.

"Teeb jälle liiga, va paharet?" küsis ta, Kaarlile terekätt andes. Haige kämmal oli kuum ja higine.

"Teeb jah, väristab ja raputab, et lagune või koost;" vastas Kaarel. "Oh ma ei jõua end ära kiruda! Kuidas ma küll tookord nii loll olin! Kujutad sa ette, inimene käib metsas, kuuleb, et teda hüütakse ja hõikab vastu, et: "Jaa, jaa! Siin ma olen!" Kas saab keegi midagi veeel lollimat teha, kui mina tookord! Mõni ime, et ma nüüd kannatama pean!"

"Jah, see oli kaunikesti totter temp küll!" nõustus rehepapp. "Kunagi ei tohi ühelegi hüüdmisele vastata, sest niimoodi need tõved ju inimesi oma võrku püüavad! Kõnnivad ringi ja katsuvad kellegi kergemeelsust ära kasutada, huikavad ja karjuvad, ja kui siis keegi vastu huikab, on sellel nagu puugid kallal ja ei lasegi enam lahti, enne kui õnnetu on otsaga hauas. Seepärast vaikust ja veelkord vaikust! Las haigused kisavad, ei tohi neist välja teha!"

"Kõik on õige," ohkas Kaarel. "Aga tegu on juba tehtud, mis siin enam. Eks raske on ju ka alati hüüdjast mööda minna, vahel on ju tegu õige hädalisega."

"Jah," nõustus rehepapp. "Minu õnnis onu sattus kord kunagi metsas kuulma, kuidas keegi naine teda hüüab, ja just tema enese eide häälega. Karjub haledasti appi ja appi, hüüab, et on uppumas. Aga onu ei teinud teist nägugi, kõndis edasi. Hiljem tuli välja, et sedapuhku oli asi õige, tõepoolest oli onunaine uppumas, ja uppuski vaene ära, sest kedagi polnud aitamas. Aga midagi pole teha. Ei tohi vastata!"

"Hea küll, aga mis minuga nüüd teha?" päris Kaarel. "Kas on mingitki lootust paraneda?"

"Lootus jääb ikka," kostis rehepapp. "Sa proovi haigus endast maha raputada, Ega ta sind päev otsa piinata ei jõua, millalgi peab temagi puhkama, söömas ja sital käima ning uut jõudu koguma. Siis põgenegi kuhugi ära, peida end ahju või puu otsa ja istu seal. Eks ta, sunnik, hakkab sind varsti otsima, hõikab ja hüüab, aga sina ära enam teist korda õnge mine, istu redus ja oota."

"Kaua?"

"Seni, kuni teda enam kuulda pole."

Nad ajasid veel veidi juttu ja ootasid, mille haigus tagasi tõmbub. Veidi aja pärast tundiski Kaarel, kuidas palavik järele annab, liikmed ei lõdisenud enam ja valu hääbus.

"Vist on vaheaeg," ütles ta kõhklevalt.

"Siis ära enam oota, jookse peitu!" käskis rehepapp. "Kuhu sa lähed? Ahju?"

"Eu, seal on liiga palav!" vaidles Koera Kaarel. "Alles köeti teist, ma lämbun ära! Ma ronin parem puu otsa!"

"Roni, aga ruttu!"

Kaarel kargas voodist ja punus uksest välja. Veidi maad majast eemal kasvas suur üksik kuusk, mille oksad algasid peaaegu maapinnalt. Sinna oli kerge ronida ja Kaarel tõusis päris tippu välja. Sinna jäi ta tüve külge klammerdudes kükitama ning tõmbas hinge tagasi.

Ilus vaade avanes kuuse ladvast! Küla oli nagu peo peal, halli taeva alla laiali laotatud. Siin-seal lendas mõni kratt, puugid tulid võõrastest lautadest, kurguni udarast imetud piima täis ja kalpsasid raskelt kodu poole nagu suured konnad. Kaugel, raiesmikul oli näha koguni Vanahalba, kes sügas oma tagumikku vastu hooletu raiuja poolt karvaseks jäetud kändu. Soos olid süttinud juba esimesed virvatulukesed, tähistades mülgastesse maetud varanduste asupaika. Neid aardeid ei saanud keegi kätte, ja kes siiski katset tegi, viidi otse põrgu.

"Aga ehk mingi nipiga ikka saaks mõne rahapaja kätte?" mõtles Kaarel himuralt siniseid virvaleeke vahtides. Ta jäi unelema ning kujutles juba ette, kuidas ta enneolematu aardekuhja laukast välja õngitseks ning ainult talle teada olevasse auku mataks. Siis kuulis ta, et keegi hüüab.

"Kaarel, ae!" kilas peenike naisehääl. "Ae, Kaarel, kus sa oled?"

Koera Kaarel tõmbus pingule ja vaikis. See oli nüüd halltõbi, kes leidis oma ohvri kadunud olevat, ja teda otsima asus. Hele tüdrukuhääl hõikas Kaarlit veel hulk aega, siis jäi vait.

Natuke aja pärast kostis haledat lapse nuttu.

"Ai, ai, ai!" töinas laps. "Ma lõikasin vikatiga jalga! Veri jookseb! Appi, appi! Ma jooksen verest tühjaks, tulge appi!"

Kaarel värises ärevusest ning tundis õudust mõtte juures, et vahest on mõni laps tõesti vikatiga mängides endale viga teinud, kuid ei iitsatanudki.

Laps kaebes veel kaua aega, hakkas lõpuks korisema ning hüüdis õige haledasti:

"Ema, emmeke! Miks keegi mind ei aita! Ma ei taha surra! Aidake! Aidake!!"

Kaarel puu otsas nuttis ka, kuid oli vait.

Siis ei kostnud tükk aega ühtegi häält ja Kaarel hakkas uskuma, et tõbi on rahule jätnud. Lõpuks ütles rehepapp kuuse alt.

"Noh, tule nüüd peidust välja, eks va taud ole vist läinud."

"Jumal tänatud!" õhkas Kaarel ja kobas jalaga, kuidas alla saaks.

Järgmisel hetkel tabas teda selline hallatõve hoog, et Kaarel pidi puu otsast alla räntsatama. Suure vaevaga suutis ta vältida lömaks kukkumist, ronis aeglaselt allapoole, ise valu ja palaviku käes kisendades. Viimastel meetritel kadus igasugune jaks, ta laskis käed lahti ja prantsatas kuuse alla vedela sopa hunikusse, kuhu ta halisedes ning lõdisedes lebama jäi.

Rehepapp tuli joostest toast ja aitas õnnetu mehe tuppa voodisse, pakkus kuuma piima, mudis haige liikmeid ja kattis tekiga. Kaarli hambad plagisesid tulises tõvehoos ja ta suutis ainult küsida:

"Miks sa ütlesid, et ta läinud on?"

"Mina?" imestas rehepapp. "Mina pole midagi öelnud, istusin kõik see aeg toas kolde ees ja tegin piipu, vahepeal isegi tukastasin natuke."

"Ma kuulsin selgesti, kuidas sa tulid puu alla ja ütlesid, et haigus on läinud."

"No see oli kindlasti va tõbi ise," arvas rehepapp. "Tema võib ju kõneleda ükskõik mis häälega. Kannata nüüd see hoog ära, siis katsume teist rohtu leida."

"Ei usu, et ma seda üle elan," oigas Koera Kaarel. "Puruks raputab mu seekord, täitsa puruks! Peate mind pangega kirstu valama, nii peenikeseks jahvatab mu praegu!"

"Võta lonks viina, see teeb olemise seestpoolt kindlamaks."

"Ma ei joo!" kähises Koera Kaarel, silmad juba pahupidi. "Pole kunagi joonud. Ma ole usklik inimene, viinajoomine on patt!"

Rehepapp vilistas omaette.

"Siit paistabki su pääsetee!" ütles ta rõõmsalt. "Halltõbi ei salli viinahaisu. Sellepärast ta sind niimoodi vintsutabki, et sa lõhnad kui imik, kohe hea tõvel sinusugust kaissu võtta ja piinata. Sa pead jooma hakkama, iga päev tubli pudel hinge alla, ja pea mu sõnu meeles - sa oled halltõvest vaba!"

"Ma ei taha joodikuks hakata!" oigas Kaarel voodist.

"Sa pead!" vastas rehepapp. "Vali ise - kas halltõbi või viin. Kolmandat võimalust ei ole!"

Hirmus palavikuhoog raputas vaest Kaarlit ja hambad suus tagusid teineteist nagu soldatid kadalipus.

"Anna pudel!" kääksatas ta ja haaras viina järele, jõi suurte lonksudega pool pudelit tühjaks ja köhis nägu krimpsutades, silmad punased ja jõllis. Siis hakkas sisikond harjumatult kange märjukese vastu mässama. Kaarel kraaksatas ning oksendas otse voodisse.

"Sest pole midagi, ongi parem - rohkem joodiku haisu!" seletas rehepapp "Joo veel! Pane põhi peale!"

Kaarel väänas nägu, röhkis vastikusest ja tühjendas pudeli. Siis vajus ta selili patjadele ning vahtis lakke.

"Kõik pöörleb!" lausus ta uimaselt. "Ringi, ringi, ringi... Nagu sääsed... tantsiksid."

Ta röhatas, suust tõusis paksu viinalehka. Ning siis kuuldus, kuidas peenike naisehääl tülgastusega ütles:

"Vuhh, mihuke hirmus hais! Puhas viin! Ajab kohe iiveldama!"

Kaarel lebas selili sängis ja hingeldas. Rehepapp pigistas ta kätt.

"Kuidas on?"

"Ei midagi!" sosistas Kaarel. "Järele andis! Tead, järele andis!"

"Sa haised jälgilt viina järgi, sellepärast!" seletas rehepapp. "Haigused on väga peened ja pipsid, nemad lehkasid ei salli. Vaata, ega siga ju kunagi halltõve käes ei kannata! Hais hoiab nad eemal!"

"Jumal tänatud!" õhkas Kaarel. "Sa oled tark mees, Sander. Jaan! Kuradi sulane, kus sa oled!"


Made on
Tilda